Friday, February 13, 2015

Girl Friday: When Stella Met Sport

This week adidas presented Stella McCartney's new collection Stellasport in Estonia and - I just love it. Lots of really lovely gems, if you want, well,  I like  them. Especially that chic blue jacket on the photo, the love at 1st sight. Very good to mix it with sportswear and good in the office.

I took the jacket and sweater to go with the pencil skirt. Blue platforms and Pi-Ret Jewelry earrings add more festivity to it. Stellasport feels like fiesta to me, party like freedom like spring like pushbike. While waiting for spring I really do enjoy my new short haircut. Had done my hair at thursday and still happy. And hey, anybody else interested in Stellasport, check out my blog next week. International giveaway on the way!


Outfit details:

Jacket and sweater: adidas by Stella McCartney
Skirt: Express Design Studio
Shoes: Office
Bag: Closet Walkin "Dame Navy"
Watch: Michael Kors "Runway Black Houndstooth" 
Earrings: Pi-Ret Jewelry "Stella On The Moon"
Hair: Maarika Heering (Fashionhair)


adidas esitles sel nädalal Eestis Stella McCartney uut kollektsiooni Stellasport ja mina olen vaimustuses! Siin on nii palju, mis loodud minu jaoks. Iseäranis šikk on seesama pildil olev sinine jakk, millesse kiindusin esimesest silmapilgust. Seda annab miksida nii sportlike rõivastega kui kanda ka kontoris ja taevas teab, mis mõte mulle veel pähe võib tulla!

Sel korral valisin jaki ja pusa juurde argise pliiatsseeliku. Sinised platvormkingad ja Pi-Ret Jewelry "Moon Mood" kollektsiooni kõrvarõngad lisavad pidulikkust. Stellasport tähenab minu jaoks pidu, pidu tähendab minu jaoks vabadust ja vabadus tähendab minu jaoks kevadet ja kevad tähendab seda, et saan taas tõukerattaga muretult ringi sõita. Kuniks aga pole kevadet ega tõukeratast, naudin oma senisest lühemaid juukseid. Lõikasin nad neljapäeval maha ja olen rahul. Keda Stellasport huvitab, võiks blogisse kiigata juba uuel nädalal, mil üllatan lugejaid rahvusvahelise giveaway`ga.  


PHOTOS: Meisi Volt

SHARE:

Thursday, February 12, 2015

Sea Of Shoes: Be Mine, Valentine!

Valentine's Day is approaching, and for the occasion, I chose to fill the "Sea Of Shoes" heading with a collage of nothing but red shoes. I myself do not need a special day to make gifts. I like dropping small or big surprises at a friends’ desk, with a note “Have a nice February” or perhaps something more personal. Sometimes when going out for a coffee with girlfriends, I have arranged a small gift to find its way to their handbags. 

It is also extremely thrilling to send a parcel to a friend by courier and then roast in sweet excitement, thinking whether it has arrived to its destination yet... It is said that there is no greater joy than the joy of giving. But I have to admit that the joy of receiving a gift will not leave me unmoved. But what is a gift? It does not have to be an object. Sometimes it is the knowledge that your friend is loyal to you. Sometimes it is a fleeting smile from a passing stranger on the street. Or recognition from one’s colleague. Sometimes it’s a stroke from you daughter. And sometimes, it still is a new pair of shoes. Citing supermodel Karmen Pedaru: "You will always be short of one pair of shoes..." Are you celebrating Valentine’s Day, and what will your gifts be?



3. APERLAI
10. GIUSEPPE ZANOTTI DESIGN

Sõbrapäev on tulekul ja selleks puhuks valisin "Sea Of Shoes" rubriiki vaid punastest kingadest koosneva kollaaži. Ma ise ei vaja kingituste tegemiseks kunagi spetiaalset päeva. Mulle meeldib poetada väike või suur asjake sõbrale laua peale ja jätta juurde kiri "Ilusa veebruari puhul" või kirjutada midagi veel isiklikumat. 

Vahel sõbrannadega kohvitades olen neile salaja mõne pisikese kingituse kotti sättinud. Samuti on äärmiselt võluv saata sõbrale kulleriga pakk ja siis kodus elevusest põleda, et millal sõber selle kätte saab ... Öeldakse, et andmise rõõm on parim. Kuid pean möönma, et ka kingi saamise rõõm ei jäta mind külmaks. Kuid mis üldse on kingitus? See ei pea sugugi olema asi. Vahel on see teadmine, et sinu sõber on sulle lojaalne. Vahel on see hoopis tänaval möödunud võõra naeratus. Või kolleegi tunnustus. Vahel on see tütre pai. Ja vahel on see siiski ka uus kingapaar. Tsiteerides supermodell Karmen Pedarut: "Alati jääb üks paar kingi puudu ..." Kas sina pead sõbrapäeva ja mida kavatsed sel puhul kinkida? 
SHARE:

Wednesday, February 11, 2015

Amalia & Amélie: Today My Eyes Are Clearer

So this happened to me yesterday. I went to the theater to see Kati Kaartinen's play "Amalia" (original title "Samalainen onni"), sat down on my seat and ten minutes into the play, tears started flowing and they did so all the way to the end. I've cried before in the theater, but it doesn't happen often. I remember how I cried at Linnateater's play "The Paul Street Boys" when Nemecsek died, and tears were shed during the diploma production of the 26th graduating class of the Drama School of Estonian Academy of Music and Theatre, "Goodbye in June".

The name part in "Amalia" is played by 24-year-old Klaudia Tiitsmaa - a Jewel with a capital letter. She plays a 17-year-old autistic girl whose mother has left her at the age of one, and she lives with her father. The poor father tries to manage the life with an autistic daughter, and for the time he goes to work, he hires a nanny. The play starts with the arrival of the next nanny - Karoliina, who si played by Terje Pennie and is unbelievably cool. Like Pippi, who's finally grown up and decided to do something important with her life. Amalia's father is beyond authentic in the role - his loneliness, giving up, and resignation grab you by the throat. I feel his loneliness in my skin. So what happened to me during that play? It could be said that during the first ten minutes, Amalia's character comes and throws an axe in my perhaps even somewhat cold heart, and everything that has been collecting there, pours out. It gets really crazy in my soul during Amalia's monologues and when she's telling her stories. And when she starts asking about her mother. At the end of the second act, Amalia explains who's her invisible friend Erja and how they met. That was a real hit to my pack of napkins, because I grabbed the last one. And all the while I could still burst out laughing in between the crying. There's nothing to complain about this story directed by Tanel Ingi, even if one wanted to pick on it.

There's been a time in my life when I often went to theatre alone. For example, I watched Draamateater's play "An Inspector Calls" (J. B. Priestley) at least five times. It was directed by Mikk Mikiver who was often on the same route with me, and this one he got the last bus with me from Viimsi, I gathered my courage and told him hello and that I've seen his play five times. He was surprised and asked "Five times?" By the way, I later went to see the same play in London and Estonian actors (incl the late Eval Hermaküla) were a lot deeper. I managed to see Tom Stoppard's "The Invention of Love" seven times... And "Amalia" is one of the plays over a long time that I would like to go see again. This play is the best way to explain my 9-year-old daughter that there are kids who are not like the others, who have a different world, and it's not worse than ours.

What else? When I got home, I googled Klaudia Tiitsmaa and browsed her Facebook. 30 December 2014 she writes on her Facebook: "May this year end in a nice way and let the new open something in us, that we have not yet learnt to feel within!" The biggest guide in the beginning of 2015 for me is Klaudia herself, who opens something in spectators that she hasn't deeply seen in herself, with her roles. There are many reasons why this play crawled under my skin like this. For example, my relative was born with a trauma so big in the 90s that they live in their own world. But I've always been way of this topic. Today my eyes are clearer. Could even say open.  

PS. Because it is still a beauty and lifestyle blog, it's worht mentioning that my non-waterproof Max Factor Masterpiece mascara did not let me down while watching this masterpiece. Having cried relentlessly, it was still almost intact, and my face wasn't stripy gray when I looked in the mirror in the wardrobe.



Minuga juhtus esmaspäeval selline lugu, et läksin Teater NO 99 vaatama Ugala külalisetendust "Amalia", istusin toolile ja kümme minutit pärast etenduse algust hakkasid pisarad vaikselt jooksma ning nad jooksid kuni lavastuse lõpuni. Ma olen teatris ka varem nutnud, kuid harva. Mäletan, kuidas nutsin Linnateatri etendusel "Pal tänava poisid", kui Nemecsek suri ja valasin paar pisarat Lavaka 26. lennu diplomilavastusel "Hüvastijätt juunis"

 "Amalia" nimiosas on 24aastane Klaudia Tiitsmaa - juveel suure algustähega. Ta mängib 17aastast autistist tüdrukut, kelle on ema hüljanud ja kes elab koos oma isaga. See vaene isa üritab siis oma autistist tütrega hakkama saada ja ajaks, kui ta tööle läheb, palkab Amaliale hoidja. Just järjekordse hoidja saabumisega lavastus algab - hoidja Karoliina, keda kehastab Terje Pennie, on võimatult särtsakas. Nagu Pipi, kes on lõpuks suureks kasvanud ja otsustanud elus midagi tähtsat ette võtta. Amalia isa (Andres Tabun) mõjub - tema üksildus, käega löömine ja loobumised matavad hinge. Ma tunnen tema üksildust oma nahal. Mis siis minuga selle etenduse ajal juhtus? Kui piltlikult öelda, siis esimese kümne minuti jooksul tuleb Amalia tegelaskuju ja lööb kirve minu võibolla ehk isegi kivistunud südamesse ja sealt voolab välja kõik see, mis on kogunenud. Eriti hulluks kisub minu hinges siis, kui Amalia peab monolooge ning räägib oma lugusid. Ja kui ta hakkab pärima oma ema järele. Teise vaatuse lõpus selgitab Amalia, kes on tema nähtamatu sõber Erja ja kuidas nad kohtusid. See on lõplik põnts minu salvrätiku pakile, sest ma haaran viimase. Ometi saan ma nutmise vahele ka parajas doosis naerda. Sellele Tanel Ingi lavastatud etendusele ei ole mitte midagi ette heita, isegi, kui tahaks norida. I-le paneb täpi täiuslik muusikaline kujundus. 

Minu elus on olnud aeg, kui käisin sageli üksinda teatris. Näiteks vaatasin vähemalt viis korda  Draamateatri lavastust "Inspektor tuleb". Etenduse lavastas Mikk Mikiver, kes sõitis minuga toona sageli samas marsruudis ja kord, kui Mikiver jälle Viimsist marsa peale tuli, võtsin kogu oma julguse kokku ja piuksusin:"Tere. Olen teie lavastatud "Inspektor tuleb" käinud viis korda vaatamas." Mikiver vaatas mind hämminguga ja ütles: "Viis korda?????" Muide, hiljem käisin sama etendust Londonis" vaatamas ja Eesti näitlejad (eesotsas kadunud Evald Hermakülaga) mõjusid palju sügavamalt. Tom Stoppardi "Armastuse leiuatajaid" õnnestus mul vaadata seitse korda ... Ja "Amalia" on üle pika aja just selline etendus, mida sooviksin uuesti vaadata. See etendus on parim viis, kuidas seletaksin oma 9aastasele tütrele, et on ka teistsuguseid lapsi, kellel on teistsugune maailm, mis pole sugugi halvem kui meie oma.  

Ma pole viimasel ajal teatris käies millegi väga liigutava või sütitava peale sattunud ja selles ei saa süüdistada kindlasti mitte etendust ennast. Võimalik, et olen kalgi südamega nõid, kuid pigem kaldun arvama, et nii palju asju on nähtud ja aina vähem on seda, mis liigutaks. Lisaks pead sa olema lavastuseks valmis. Kui aus olla, siis sel korral läksin ma lihtsalt oma abikaasaga kaasa ja mul polnud isegi etenduse nimi meeles. Vahel on parem minna selliselt teatrisse, sest lugedes erinevaid arvustusi tekib ikka ootus või hoiak või hoopis mõlemad ... Ja vahel pole arvustusi vaja lugedagi, näiteks käisin Linnateatris vaatamas lavastust "Aju jaht", mille autor Anthony Horowitz on kirjutanud mitmeid "Mõrvad Midsomeris" stsenaariume, kuid päeva lõpuks olin oma ootused nii kõrgele kruttinud, et neid poleks kõige paremal juhul suutnud mitte keegi täita. Autor ise kõige vähem. 

Mis veel? Koju jõudes googeldasin Klaudia Tiitsmaa nime ja sirvisin tema tegemisi Facebookis. Aasta 2014 30.detsembril kirjutab ta oma FB kontol: "Lõppegu see aasta mõnusalt ja Avagu uus meis kõigis midagi, mida pole eneses veel tundma õppinud!" Kõige suurem teenäitaja aasta 2015 alguses on minu jaoks aga Klaudia ise, kes oma rolliga avab päris kindlasti igas vaatajas midagi, mida ta pole eneses veel süvitsi näinud. Mul on mitmeid põhjuseid, miks see lavastus nii korda läks. Näiteks sündis minu sugulane 90ndatel nii suure traumaga, et temagi elab omas maailmas. Aga ma olen seda teemat alati peljanud. Täna on mu silmad tunduvalt selgemad. Võiks öelda, et avatud. Ah jaa ... See etendus õpetab ka normaalsete laste vanematele kannatlikkust, mis kipub vahel kaotsi minema.  

PS. Kuna tegemist on siiski ilu- ja elustiiliblogiga, väärib märkimist, et minu mitte veekindel ripsmetušš Max Factor Masterpiece ei vedanud mind seda masterpiece`i vaadates alt. Olles küll ohjeldamatult pisaraid valanud, püsis ta truult minu ripsmetel ja garderoobis peeglisse vaadates polnud ma näost halli-viiruline

SHARE:
Blogger Template Created by pipdig