Friday, April 29, 2016

Girl Friday: ... those photos will be no good

No matter how cheesy this sounds, the people who make us laugh and make us happy, are the biggest treasure. You know that moment when you're waiting for a lunch - with someone who makes you feel good - already in the evening. Or a message that puts a smirk on your face. Or a meeting with a friend who senses your sour mood and has the golden key on their pocket that unlocks the mood door and lets sunshine in.

When we were shooting at Kau manor, I lost my mood at one point. It was a little thing. I told my kid: "The weather is amazing, let's go outside. We're shooting there." And she said, eyes glued on her smartphone: "I think I can't find my jacket..." Give me a break! Even I can see that "lost" jacket. I stormed out of the suite with Meisi and said: "Look what kind of a good decision you've made by not having children yet!" I often think kids can't occasionally understand the lovely moments we offer them. And you can't hold it against them, because they have their own moments we don't understand. 

But when we arrived at Kau manor and had to shoot, my mood was gone. Meisi enters the game. She first let me steam off a little. Finally she said: "You're standing here like an evil lady of the manor who's waiting to whip her subjects..." It made me laugh so hard and broke down the wall of discontent. I told her that those photos will be no good. But when she sent me the photos, it made me think of the people who make me laugh, lift our spirits, and appreciate us. This photo series is dedicated to all these people who hold the golden key to making their friends' mood better and sometimes save the day. Have a beautiful Friday!

Outfit details:

Skirt: Banana Republic
 Sweater: vintage Tuttamaglia Gispa 
Boots: L'autre Chose
Watch: Tiffany & Co Atlas
Sunglasses: Kiss

Ükskõik kui läägelt see ka ei kõla, siis inimesed, kes meid naerma ajavad ja rõõmsaks teevad, on suurim varandus. Tead seda hetke, kui sa ootad juba õhtul lõunat kellegagi, kes paneb sind alati hästi tundma. Või sõnumit, mis tekitab huultele muige. Või kohtumist sõbraga, kes näeb su pahameelt ja omab taskus seda kuldvõtit, millega sinu pahameele uks lukust lahti keerata ja päike tuppa lasta.

Kui me Kõue mõisas pildistasime, läks mul vahepeal tuju nulli. See oli väike asi. Ma ütlesin oma lapsele: "Ilm on imeline! Lähme õue. Me pildistame seal." Ja ta vastas oma nutitelefoni ekraani uurides: "Ma vist ei leia oma jopet üles ..." Give me a break! Isegi mina näen seda "kadunud" jopet. Ma jalutasin koos Meisiga sviidist välja ja ütlesin: "Näed, kui kena otsuse sa oled teinud, et sul veel lapsi pole!" Ma mõtlen sageli, et lapsed ei suuda vahel mõista ilusaid hetki, mida me neile pakume. Ja seda ei saa pahaks panna, sest ka nendel on oma toredad hetked, mida meie jälle ei mõista. Või oleme pigem täiskasvanuks saades unustanud.

Kuid Kõue mõisa õue jõudes, kus pidime pildistama hakkama, oli mul tuju läinud. Ja siis tuli mängu Meisi. Ta lasi mul esmalt pisut kiruda. Ja lõpuks ütles: "Sa seisad siin nii kurjalt nagu mõisaproua, kes ootab oma alluvaid, keda kohe piitsaga nüpeldama hakata..." See ajas mind pööraselt naerma ja murdis pahameele müüri. Ma ütlesin talle hiljem, et nendest piltidest asja ei saa. Aga kui ta mulle fotod teele pani, meeldisid need mulle väga. Ja see viis see mind tagasi mõttele inimestest, kes meid naerma ajavad, tuju tõstavad ja meid hindavad. Selle pildiseeria pühendan ma kõigile neile, kellel on taskus see kuldvõti, millega oma sõbra tuju paremaks teha ja vahest ka päev päästa. Ilusat reedet kõigile! Ja eriti neile, kellega ma sellel nädalal nii palju naerda sain.

PHOTOS: Meisi Volt

Stellariumil on nüüdsest oma YouTube`i kanal. Vaata meiki, mis kannab pealkirja "From Liberty with Love" ja on inspireeritud rohelisest murust:


Tuesday, April 26, 2016

Night Out Makeup Tutorial

When I finished makeup school at the International Make Up Centre last December, my daughter asked if I was going to start making makeup videos. Now that spring is here, green grass is sprouting and tails are quite fluffy, I'm sharing my first makeup video with you.

Regardless of working at Delfi for years where I did video interviews, covered elections and parties, doing makeup videos is a completely different world. In this video, I'm doing a green eye makeup that I've worn at various events previously. To be honest, every woman knows you don't need an event or a party for makeup. Doing makeup is a party in itself. So you're invited to have a look at my first makeup video. If you're reading from abroad, perhaps it's interesting to listen to how this mystical Estonian language sounds?

Kui ma möödunud aasta detsembris lõpetasin rahvusvahelise meigikooli International Make Up Centre, siis küsis mu tütar: "Noh emme, kas Sa hakkad ka meigivideosid tegema?" Nüüd, kui kevad on käes, roheline muru hakkab tärkama ja saba on juba üsna kohevil, jagan sinuga oma esimest meigivideot.

Hoolimata sellest, et töötasin aastaid Delfis, kus tegin video-intervjuusid, kajastasin valimisi ja pidusid, on meigivideo hoopis omaette maailm. Seekordses videos teen endale rohelise silmameigi, mida olen kõige rohkem erinevatel üritustel kandnud. Ja kui nüüd aus olla, siis iga naine teab, et enda meikimiseks ei olegi üritust või pidu vaja. Meikimine on juba iseenesest pidu. Seega oled kutsutud vaatama minu esimest meigivideot. Palun anna kommentaariumis teada, milliseid videosid edaspidi Stellariumi YouTube`i kanalilt ootad!

Monday, April 25, 2016

How come you don't have kids? And how to respond to that?

I remember it like it was yesterday. I was visiting a friend, we had a long nice picnic in her garden and all of a sudden she asked: "How old are you already?" 22, I replied, to which she said: "Ahaa! The biological clock is ticking away already!" I was so speechless I almost choked on my crumble and there were three letters above my head (pardon my French): WTF? I didn't really know what to say back then. You know those moments when you get told something so silly you wonder whether it was a dream or real life.

I like young mothers and I have always loved children, but I would have never imagined myself as a mother at the age of 22. All the more so since I'd found a lot of friends in England at the time and I dropped by London every chance I got, even for a weekend. Family and children didn't seem like something to fantasise about. I was more concerned with what I would wear to the next party at Annabel's or the Dorchester. And rightly so. I haven't regretted my happy life in London for a moment, or the fact that I didn't become a mother at an early age. That question didn't hurt me, but I soon learned that there are women who burst into tears after the same question.

I was working as a society journalist for years, and at the time, newlyweds were my territory as well. In short it meant that when the young couple gave the magazine their wedding photos, and I posed questions about falling in love, getting married, and of course the future. One question I always threw in the air jokingly was about when can we expect little ones. One day I was doing another one of those interviews and when the groom had to leave our meeting early, I was left alone with the newlywed woman. We were looking at wedding photos to see which to publish in the magazine and all of a sudden she started crying. She said that when I asked about expecting children, she said probably never, because they wait and wait, but she just doesn't get pregnant. I think my eyes opened more than ever at that moment. How I asked that stupid question over and over again from young couples! How many people had I hurt with that question? My interviewee said off the rec at the time that her parents and in-laws expect grandchildren of her, and she started crying every time she was asked about it. She said she took me for a stranger on a fast train, because she doesn't tell her girfriends about this. When I left the interview, and got home, I crossed that question out of my interviews forever. I never ask my friends either. For me, it's a question I never ask, because I don't know how much it could hurt.

I was reminded of this topic when my father found my old diaries and gave them to me. Among other things, I found notes I took about my interviewee who had revealed their biggest secret to me. A few days later I sent her seven responses to give those who ask about children in the future. Reading my diary, I decided to write up this story and those responses:

1. Oh, how come I don't have children? Don't you see I'm still a child myself? 
2. I'm waiting for you to have your first child to see if the sleepless nights are worth it! 
3. Why are you interested in that? 
4. Definitely not in the next 9 months! 
5. To be honest, never. When I change my mind, you're the first to know! 
6. Let's talk about this in five years. We have so many other plans. 
7. Don't you regret having two/three of them already?

Two years later, the woman who started crying during the interview, called me. She said that the first child was finally born into their family and if I want an exclusive interview, I'm going to get it. When I'd done the interview with her, and she was holding her beautiful little baby, she said: "Those responses really helped me. It's sometimes good when someone puts words in your mouth!" She said the one asking about whether the person regrets having children, worked the best.  

If this post is read by women who get asked about having children, and who have good responses for that, write them in the comments.

Ma mäletan seda nagu eilset päeva. Olin külas oma sõbrannal, meil oli tema aias mõnus piknik ja äkki küsis ta: "Kui vana sa juba oled?" Vastasin: "22aastane" ja tema kostis seepeale: "Ahhaa! Bioloogiline kell juba tiksub!" Ma olin nii sõnatu, et pidin purukoogi kurku tõmbama ja minu pea kohale ilmusid kolm tähte (vabandage minu prantsuse keel): "WTF?" Toona ei osanud ma suurt midagi kosta. Tead ju küll neid hetki, kui sulle öeldakse midagi nii jaburat, et sa mõtled: kas see juhtus unes või ilmsi?

Mulle meeldivad noored emad ja ma olen alati lapsi armastanud, kuid ma ei oleks iial kujutanud end 22aastaselt emana. Seda enam, et ma olin tol ajal leidnud terve hulga sõpru Inglismaal ja põikasin igal võimalusel kasvõi nädalavahetuseks Londonisse. Perekond ja lapsed ei tundunud mulle küll midagi sellist, millest fantaseerida. Ma mõtlesin pigem sellele, mida järgmisel peol ööklubis Annabel`s või õhtusöögil Dorchesteris kanda. Ja õieti tegin. Ma pole hetkekski pidanud kahetsema oma rõõmsat ja muretut elu Londonis ning seda, et ma varakult emaks ei saanud. Mulle ei teinud see küsimus haiget, kuid õige pea sain ma teada, et on naisi, keda ajab seesama küsimus nutma.

Ma töötasin aastaid seltskonnaajakirjanikuna ja minu pärusmaa olid tol ajal ka äsja abiellunud paarid. Lühidalt tähendas see seda, et noorpaar andis ajakirjale oma pulmapildid ja mina esitasin küsimusi armumisest abiellumiseni ja pulmaööst tulevikuni. Üks küsimus, mille ma alati naljatledes õhku viskasin, oli: "Millal on pisiperet oodata?" 

Ühel päeval tegin taas üht sellist intervjuud ja kui peigmees pidi meie kohtumiselt varem lahkuma, jäin ma äsja abiellunud naisega kahekesi. Me vaatasime koos pulmapilte, mida pidime ajakirjas avaldama ja äkki hakkas ta nutma. Ta ütles, et küsisin millal on pisiperet oodata ja vastas, et seda ei juhtu ilmselt kunagi, sest nad ootavad ja ootavad, kuid ta lihtsalt ei jää lapseootele. Mu silmad avanesid sel hetkel rohkem kui ei kunagi varem. Kui palju olin ma seda tobedat küsimust noorpaaridele esitanud! Kui paljudele olin ma oma küsimusega haiget teinud? Mu intervjueeritav ütles off the record, et temalt ootavad lapselapsi nii tema vanemad kui ka ämm ja äi ning ta tahaks iga kord nutma hakata, kui lapsed teemaks tulevad. Ta pihtis, et ta võtab mind kui võõrast kiirrongis, sest oma sõbrannadele ta sellest ei räägi. Kui ma intervjuult lahkusin ja lõpuks koju jõudsin, kriipsutasin selle küsimuse igaveseks oma intervjuude seast maha. Samuti ei küsi ma seda kunagi oma sõbrannadelt. Minu jaoks on see küsimus, mida ma mitte kunagi ei küsi, sest ma ei tea, kui palju see võib haiget teha.

See teema meenus mulle, kui isa leidis lapsepõlvekodust minu vanad päevikud ja andis need mulle üle. Muuhulgas leidsin ma märkmed, mida tegin oma intervjueeritavale, kes oli mulle avaldanud oma suurima saladuse. Paar päeva pärast intervjuud saatsin talle seitse vastust, mida öelda neile, kes edaspidi pisipere kohta küsivad. Lugedes oma päevikut, otsustasin selle loo ja need vastused avaldada. Ehk mida vastata, kui küsitakse, miks sul lapsi (veel) pole või millal on neid ometi oodata?

1. "Oh, miks mul lapsi pole? Kas te ei näe, et ma olen veel ise laps?"
2. "Ma ootan, kuna sina oma esimese lapse saad ja vaatan siis, kas need magamata ööd tasuvad end ära!"
3. "Miks see sind huvitab?"
4. "Kindlasti mitte lähima üheksa kuu jooksul!"
5. "Kui aus olla, siis mitte kunagi. Kui ma ümber mõtlen, oled esimene, kes sellest teada saab!"
6.  "Räägime sellest viie aasta pärast. Meil on nii palju muud plaanis."
7. "Kas Sa ei kahetse, et sul on neid juba suisa kaks/kolm?"

Kaks aastat hiljem helistas mulle seesama naine, kes oli intervjuu ajal nutma puhkenud. Ta ütles, et lõpuks sündis nende perekonda esimene laps ja kui ma soovin eksklusiivset lugu, siis ma selle ka saan. Kui olin intervjuul ja ta hoidis süles oma imearmsat väikest beebit, ütles ta: "Need vastused aitasid mind palju. Vahel on hea, kui keegi teine sulle sõnad suhu paneb!" Tema sõnul töötas kõige paremini vastus: "Kas Sa ei kahetse, et sul on juba lapsed?"

Kui minu postitust loevad naised, kellelt küsitakse pisipere kohta ja kellel on selleks puhuks tabavaid vastuseid, siis jätke need kommentaariumisse. Millised on need küsimused, mida sina oma tuttavatelt ja sõpradelt kunagi ei küsi? 

PHOTOS: Meisi Volt

Friday, April 22, 2016

Girl Friday: Everyday Is Like Birthday

This Girl Friday is a bit fancier than usual. Well, to be precise, the dress is longer than usual. Namely, it was my birthday and that calls for a celebration! To be honest, I didn't have a special feeling on my birthday. It was like every other day. I believe everyone has experienced it at least once. Am I right?

It's always seemed to be that the special days come to you themselves. On regular days that turn special all of a sudden. And one of those days is in this photo shoot. We spent a long weekend at Kau Manor with the girl (with photographer Meisi and my daughter Rene) that I last visited when it was opened. Back then it was like going through the rabbit hole like Alice and finding oneself from a fairy tale world. The atmosphere at Kau manor is something you can't find anywhere else. 

Usually when I've visited Estonian manors, it's felt like walking in a museum. You know the feeling when you're at a museum and afraid that you'll accidentally knock something over? You don't get that feeling at Kau. It's grandiose, unique, and at the same time I felt like I'd arrived home. This emotion can be induced by a rare few grand hotels, not to mention manors. 

For half a year already I was cooking up a plan in my head to stage a very special photo shoot at Kau Manor. And when you brood over something for long enough, it can happen that some things even get done. So we packed the car full of clothes, shoes, and accessories, and found ourselves from a long weekend at Kau Manor. Walking from one hall to another, napping in Batak suite, roaming the rooms and corners of the manor - we got different ideas and adventurous shoots were born. So, this spring, you'll find Girl Fridat from Kau Manor instead. On those days we did the shoots and enjoyed unique dinner at Kau Manor's The Eight Legs restaurant, I felt like a birthday girl. That's the magic of Kau Manor - when you're there, every day is like a birthday.

Outfit details:

Dress: Rizik Bros Washington
Shoes: Office
Necklace: Pi-Ret Jewelry 

Seekordne Girl Friday postitus on pisut pidulikum kui tavaliselt. Noh, kui täpsust taga ajada, siis on kleit lihtsalt tavapärasest pikem. Nimelt oli mul sünnipäev ja seda tuleb ju ometi tähistada! Kui aus olla, siis polnud mul oma sünnipäeval mitte mingit erilist tunnet. See oli justkui iga teine päev. Ma usun, et seda on iga inimene vähemalt korra (või kolm?) kogenud. On mul õigus? Mulle on alati tundunud, et need erilised päevad tulevad ise sinu juurde. vahel paneb mõni lihtne päev endale äkitselt pidurüü ümber ja see olekski justkui sünnipäev. 

Üks nendest erilistest päevadest on tänases pildiseerias. Hiljuti veetsime koos tüdrukutega (loe: fotograaf Meisi ja minu tütar Rene) pika nädalavahetuse Kõue mõisas, kus käisin viimati siis, kui see avati. Toona tundus mulle, et ma oleksin justkui Alice`i kombel kukkunud jäneseurgu ja leidnud ennast täiesti muinasjutulisest maailmast. 

Kõue mõisas valitsev meeleolu on midagi sellist, mida sa mitte kuskil mujal ei kohta. Kui ma tavaliselt olen Eesti mõisaid külastanud, on mind tabanud emotsioon, et jalutan muusemis. Tead seda tunnet, kui sa oled muuseumis ja pelgad, et äkki ajad kogemata mõne postamendi ümber? Kõue mõisas ei teki iial seda tunnet. See on suursugune, ainulaadne ja samas tundsin justkui oleksin kodus. Seda emotsiooni suudavad isegi vähesed suursugused hotellid pakkuda. Mõisatest rääkimata. 

Juba pool aastat tagasi küpses mul peas plaan lavastada üks väga eriline pildiseeria just Kõue mõisas. Ja kui pikalt mõelda, võib juhtuda, et üht-teist saab lõpuks isegi tehtud. Nii pakkisime ühel hommikul auto maast laeni riideid-kingi ja aksessuaare täis ning leidsime end pikalt nädalavahetuselt Kõue mõisas. Jalutades ühest saalist teise, pikutades sviidis Batak ja seigeldes sopilistes mõisa ruumides, tärkasid meil erinevad ideed ja sündisid seiklusrikkad pildiseeriad. Seega leiad sa Girl friday sel kevadel hoopis Kõue Mõisast. Just nendel päevadel, mil tegime pildiseeriaid ja nautisime Kõue Mõisas asuva restoranis "Kaheksa jalga" ainulaadset õhtusööki, oli mul tunne nagu sünnipäevalapsel. See ongi Kõue Mõisa võlu - seal viibides oleks justkui iga päev sünnipäev.  

PHOTOS: Meisi Volt


Monday, April 18, 2016

Stellarium Beauty Night @Debenhams

Thursday was the day of Stellarium beauty and fashion night at Debenhams department store. The night was hosted by the stylist and the best personal shopper in Estonia that is Ženja Fokin who has also written men's perfume reviews for Stellarium. So, Ženja was perfect for walking us through the Stellarium gathering. He has the ability to bring a little sunshine from his endless supply of energy by both the stage and while walking among people.

I told the guests about my favourite perfumes and about how it's always possible to stay yourself in a world governed by trends. You can also always mix your own style into something boldly trendy. But running along with all fads isn't necessarily a wise thing. We also gave out loads of presents and no one was left hungry because Silk made the table. And Amarula offered something sweet. Thank you everyone who came down! Thank you, Ženja and Debenhams! We'll meet again soon!

Läinud neljapäeval toimus Rocca Al Mare Kaubanduskeskuses, Debenhamsi kaubamajas ilu- ja moeõhtu Stellariumiga. Õhtut viis läbi stilist ja Eesti parim personaalset šoppamisteenust pakkuv Ženja Fokin, kes on ka Stellariumile meesteparfüüme portreteerinud. Seega sobis Ženja Stellariumi koosviibimist perfektselt juhtima. Tal on võime nii laval kui ka külaliste seas kõndides oma piiritust energiavarust kõigile killuke päikest jagada.

Mina rääkisin külalistele oma lemmikparfüümidest ja sellest, kuidas maailmas, mida valitsevad trendid, võiks alati jääda iseendaks. Ja oma stiiliga on omakorda vahva mõni trendiröögatus miksida. Kuid iga trendiga kaasa jooksmine pole minu meelest mõistlik. Lisaks jagasime ära ohtralt kingitusi ja nälga ei jäänud küll vist mitte ükski külaline, sest Silk kattis meile laua. Ja Amarula pakkus magusat jooki. Mina tänan kõiki, kes kohale tulid! Aitäh Ženjale ja Debenhamsile. Aitäh külalistele! Kohtume taas!

PHOTOS: Meisi Volt

Blogger Template Created by pipdig