Friday, November 29, 2019

Perfume Portrait: Björk & Berris White Forest


It's a perfume that has carried me through the gray days by playing on the cords of my soul with sunny memories. It's the first perfume I knowingly decided to collect the memories of my favourite places into - so that they would be with me like a talisman on these cold and wet days. It's the perfume 'White Forest' by Björk & Berries.

A scent is the best time machine - when we open a perfume from some years ago, we're instantly back in the day when the scent meant so much and the memories gush out of the bottle like a grandiose Genie. And it so happens with memories that sometimes they carry a golden frame around them, and sometimes they're on the bitter side. We cannot always choose events that we associate with a certain perfume. But is that really the case?


A few months ago I found a new signature perfume for myself. It's 'White Forest' by Björk & Berris. I decided to conduct an experiment - I didn't start wearing it immediately, but I purposely chose memories of places where I was happy. So I took the perfume with me to my favourite city - London - and wore it when I was walking in my favourite streets. I'm often asked what is it that captivates me so much about London that I keep returning to it. The honest answer is that I love to walk on those familiar streets where houses are decorated on every season and an occasional tree or bush is in bloom also in the winter. I just walk, take photos, walk, collect memories, look at people and breathe it all in. Sometimes I take a turn to a street where pastel-coloured houses caress my eyes and I feel that I don't need anything more for happiness. And that's quite a lot anyway.

So I captured my London walks in a bottle - into the perfume 'White Forest'. The scent is not imposing, but it surely doesn't stay unnoticeable. In the top notes you can find orange, rhubarb and blackcurrant. In the heart of the scent there's birch extract, fir balsam, pink freesia and violet. The base notes carry vetiver, cedar, and tonka beans. The perfume also holds rays of sunshine when depression describes the weather and the uniformly gray sky gives no hope. But that doesn't matter - my perfume already holds the memories I picekd for it - a dose of birdsong, endless greenery, lush flowers - all those carry me through the greyness. My favourite scent that could easily also seduce you, can be found here. Collect the memories around you, because they stay with you forever - but don't forget to put them in a bottle.



See on parfüüm, mis on läbi halliseguste ilmade kandnud mind justkui kätel,  mängides minu hingekeeltel päikeseliste mälestustega. See on esimene parfüüm, millesse otsustasin teadlikult koguda mälestused oma lemmikpaikadest, et neid talismanina sombuste ilmadega endaga kaasas kanda. See on Björk & Berries parfüüm „White Forest”.  

Lõhn on parim ajamasin – avades mõne aastatetaguse parfüümi, oleme hetkega tagasi ajas, mil see meid nii sügavalt kõnetas ja mälestused tulvavad pudelist välja justkui suursugune džinn. Ja mälestustega on ikka nii, et vahel on nendel kaunis kuldne raam ümber ja siis jälle hoopis üsna kibe maik. Me ei saa alati valida sündmusi, mis jäävad meile teatud parfüümiga seostuma. Kuid on see ikka nii?  

Paar kuud tagasi leidsin enda jaoks uue sigantuurlõhna – Björk & Berrise parfüümi „White Forest”. Ja nii otsustasin teha eksperimendi – ma ei hakanud seda otsemaid kandma, vaid soovisin teadlikult pikkida sinna mälestusi paikadest, kus olen alati õnnelik. Nii võtsin lõhna kaasa oma lemmiklinna Londonisse ja kandsin seda jalutuskäikudel oma lemmiktänavatel. Minult küsitakse sageli: „Mis sind Londoni juures sedavõrd võlub, et sa sinna ikka ja jälle tagasi lähed?” Aus vastus on – ma armastan jalutada mööda tuttavaks saanud tänavaid, kus igal aastaajal on majad kaunistatud ja ka talvel õitseb aias mõni puu või põõsas. Ma lihtsalt jalutan, pildistan, jalutan, kogun mälestusi, silmitsen inimesi ja hingan seda kõike endasse. Vahel põikan tänavatele, kus pastelsetes toonides majad paitavad pilku ja tunnen, et õnneks polegi rohkem vaja. Seda enam, et seda pole sugugu vähe. 

Nii talletasin oma Londoni jalutuskäigud ühte pudelisse – parfüümi „White Forest”. See lõhn pole pealetükkiv ja samas ei jää ta mittekunagi märkamatuks. Tipunootides on apelsin, rabarber ja mustsõstar. Lõhna tuumas peitub kaseekstrakt, kuusepalsam, roosa freesia ja võõrasema. Lõhna baas peidab endas vetiveri, seedripuud ja tonka ubasid. Selles parfüümis on päikesekiired ka siis, kui madalrõhkond ja ühtlaselt hall taevas ei anna justkui mingit lootust. Kuid sellest pole midagi – minu parfüümis on juba minu enda valitud mälestused: annus linnulaulu, lõputut rohelust ja lopsakaid õisi, mis kannavad mind läbi hallide ilmade. Minu lemmiklõhna, mis võib kergesti ka sinu võrgutada, leiad siit. Kollektsioneeri enda ümber mälestusi, sest need jäävad sinuga alatiseks, kuid ära unusta neid pudelisse villida.
SHARE:

Saturday, November 16, 2019

TOP 7: Minu lemmikud Babori imedemaalt


A-nagu ainulaadne. B-nagu Babor. Need kaks sõna käivad tänase postituse kontekstis väga hästi kokku - ainulaadne Babor. Millised on minu lemmiktooted Baborilt? TOP 7 on sinu ees.

Pool aastat tagasi asusin selle postituse tarvis erinevaid Babori tooteid testima. Babor on  justkui luksuslik šokolaadikarp, kust iga iluhuviline leiab tõeliselt magusaid palasid. November on täpselt selline kuu, kus vahetame kergemad tooted pisut tõhusamate vastu välja ja kahtlemata tasub end pimedal sügisel põnevate kosmeetikumidega pisut premeerida. 


1. Babori Grand Cru ampullidest räägitakse legende. Väidetavalt kasutavad neid pruudid täpselt seitse päeva enne pulmi, et oma elu kõige tähtsamal päeval puhanud ilme ja täiusliku jumega altari ette astuda. Mina testisin neid suvel, täpselt nädal enne Londonisse sõitu. Olen viimasel ajal märganud, on see, et lennureisid mõjuvad mulle lennusõidu järgsel hommikul selliselt nagu seitse päkapikku oleks mulle padja näkku löönud ja seejärel padjal pidurdamatult jenkat tantsinud. Peeglisse vaadates on mu nägu lootuselt loppis ... Londonisse sõites olin jõudnud just Grand Cru kuuri viimase kahe ampullini ja kui pärast lennusõitu hommikul peeglisse vaatasin, olin täiesti veatu välimusega. Nüüd mõistan omal nahal, miks naised enne suuri ja tähtsaid sündmusi Grand Cru ampulle kasutavad – välimus on nii värske ja peeglist vaatab vastu justkui pikalt ja päikeseliselt puhkuselt naasnud inimene. Grand Cru ampullid on minu silmis ühed kuldaväärt tooted, mis võiks alati kapis varuks olla (vaata pakkumist siit).

Kuid mis teeb Grand Cru (hind: 54) ampullid nii imeliseks? Nad sisaldavad kolme erinevat sorti roosi ekstrakte - kuuri kaks esimest päeva keskendutakse naha pinguldusele Rose ampulli abil, mis sisaldab lisaks pinguldavatele ja kortsukesi täitvatele ekstraktidele ka Damaskuse roosi ekstrakti. Kolmdel järgmisel päeval ühtlustatakse naha tooni ja pigmentatsiooni Alba roosi ekstrakti sisaldava The White iluampulli abil. Kahel viimasel päeval muudab naharakud eriti elujõuliseks ja vastupidavaks The Black ampull, mille koostises on muuhulgas Baccara roosi ekstrakt. Ampull tuleb hommikul puhtale nahale kanda ja mina soovitan kindlasti ka kaela meeles pidada. 





2. Babori ensüümkoorijat (hind: 26.90) soovitan ilueksperdina absoluutselt igale ühele. Ideaalis võiks see olla nii iga naise kui ka mehe vannitoas. Tegemist on peeneteralise koorimispulbriga, mis sisaldab C-vitamiine ja ensüüme. Pulber tuleb peopesal paari tilga veega kreemjaks muuta ja seejärel õrnalt näole ja kaelale hõõruda. Suur pluss – sellega saab õhtuti ka meigi maha võtta, seega väga tõhus kaks ühes toode. Muide, jagan seda pulbrit juba pool aastat nii oma tütre kui ka abikaasaga ja arvestades seda, milline laristaja ainuüksi mina ise olen, on ensüümkoorijat julgelt aasta lõpuni alles. 

Väärib märkimist, et toode ühtlustab naha pigmentatsiooni, pidevalt kasutades vähendab isegi kortsude sügavust, ahendab poore, reguleerib naha rasutootmist ning valmistab naha täiuslikult ette järgnevate hooldustoodete kasutamiseks ja süviti imendamiseks. Pärast kasutamist on nahk siledamast siledam – mis saab olla parim?





3. Kes meist ei otsiks kiireid lahendusi? Kõik naised teavad seda hetke, kui vastuvõtt või pidu on paari tunni pärast algamas ja peeglisse vaadates tuleb ahastus peale, sest argipäeva väsimus ja mured on sinna justkui sügava pitseri vajutanud. Doctor Babor Lifting Cellular Customized Silver Foil Face Mask on iga naise värske välimuse kiirabi. Enne, kui panna nahale fooliumi mask, tuleks näole kanda pisikesest pipetiga pudelist tulemust tugevdav seerum. Mask lausa imeb ennast näonaha külge ja poole tunni pärast on hallikas jume jooksu pistnud. Minul tõstis ta näos paaril tundlikumal kohal kortsu põhja ja parandas koheselt üldist jumet . 





4. Enne selle arvustuse kirjutamist tegin väljas tõukerattaga tiiru. Novembri keskpaiga kohta on ilm küll mõnusalt soe, kuid sellegipoolest vajab näonahk kreemide seast midagi tõhusamat. Babori Skin Protect Cream (50ml 36.00) on temperatuurikõikumiste puhul parim sõdur, pakkudes nahale väsimatut kaitset. See on rikkalik ja kiiresti imenduv 24h näokreem, mis sobib ka neile, kes trotsides tormi ja tuult käivad väljas jooksmas või hoopis koeraga jalutamas. Üks on selge - meie kliimas tuleb sügise saabudes endale kindlasti üks rikkalikuma koostisega kreem varuda. Praegu on näokreem Babori lehel ka eriti hea pakkumisega - vaata siit.






5. Oh ja kas me palun võiksime hetkeks lasta oma pilgul puhata sellel jõulumuna meenutaval silmarõõmul, mis mõjub tõelise peeglilaua kaunitarina? See pilkupüüdva pakendiga silmakreem (hind: 69.90 ) kuulub Babori HSR sarja, mis on kortsu- ja nahapingulduse ekspert. Kreem võitleb viie erineva kortsutüübi vastu ning pinguldab efektiivselt lõtvunud näoovaali.  

Muide, kui silmakreemi on tavapäraselt 15 ml, siis see muinasjutuline muna peidab endas tervelt 30ml. Silmakreemi valides otsin ma alati pisut rikkalikuma koostisega toodet ja see kreem teeb igast argipäevast pühapäeva. Vähemalt sel hetkel, kui ta hommikul või õhtul avan ja silma aluseid kergelt kreemiga tupsutan. Pühade eel tasub alati erinevaid pakkumisi kiigata ja üks nendest on just Babori lehel - nimelt on silmakreem koos näokreemiga kaunis pakendis. Vaata siit






6- 7. Pole kahlust, et meikimine on suur kunst, kui sama oluline on õhtul oma nahk korralikult puhastada. Saa tuttavaks BABOR Hy-Öl (200 ml 24,99 €) hüdrofiilne näopuhastusõliga! Jah, just nimelt näopuhastusõliga - kõlab põnevalt, eks ole?. Hy-Öl sisaldab puhast taimeõlide kompleksi, seal hulgas soja-, seesamiseemne- ja maapähkliõlisid.  Selle kasutamine on äärmiselt tõhus: mina kannan kuivale nahale nahale masseerivate liigutustega kolm-neli pumbatäit Hy-Öl õli ja seejärel kannan nahale paar pumbatäit Phytoactive lahust (100 ml 21.90 ). Nüüd masseerin need kaks toodet niiskete sõrmeotstega kuni piimja emulsiooni tekkimiseni ja loputan siis naha jaheda veega. 

Ma olen suhteliselt laisa loomuga ja üritan sageli õhtul näonaha meigieemaldus pesugeeliga puhtaks saada, kuid kosmeetik manitses mind hiljuti erinevaid alternatiive otsima. Nimelt võivad pesugeelid pikemas perspektiivis nahka kuivatada ja seetõttu võiks kasutada vahelduva eduga erinevaid tooteid, millega õhtul meik maha võtta. Need kaks Babori toodet teevad nahale pai ja on äärmiselt leebed meigieemaldajad - ei kiskuvat nahka ega kuiva tunnet.   

Ja ongi kõik! Mulle meeldib ütlus, et me võime endale kasvõi iga päev uue käekoti osta, kuid näonahk on meil vaid üks. Hoolitsegem siis tema eest nii, justkui oleks ta meie parim sõber. Kui sa otsid oma ellu uusi tooteid ja põnevat vaheldust, siis see postitus on just sulle.  Jõuludeni on jäänud ei rohkem ega vähem kui 39 päeva - seega on viimane aeg kirjutada Jõuluvanale kiri. 

MÄNG ON LÕPPENUD! AINULAADSE BABORI ADVENDIKALENDRI VÕITIS ENDALE MANUELA KELT! PALJU ÕNNE! STELLARIUM VÕTAB SINUGA ÜHENDUST!

PS. Mina jagan aga kõigi nende vahel, kes seda postitust oma Facebooki seinal või Instastooris jagavad, ära Babori Jõulukalendri, kus on 24 erinevat Babori imeampulli. Jõulukalendri loosin välja 29. novembril. 

SHARE:

Friday, November 15, 2019

Instagram Inspiration: Consumed by Instagram envy? Read this!


It's usually on Wednesdays when she'll start to fill me in on all of the upcoming parties. On Thursday, she plans out all of the outfits she'll be wearing to these parties. To get it going on Friday, she'll attend a smaller party on Thursday. She's always either going to or coming from a party. On Sunday evening she will talk about the parties and what had happened there. All this she documents, naturally, step by step, and day by day on Instagram. I'm talking about a friend of mine whose life on Instagram looks dizzyingly exciting. But all coins have two sides. Nevertheless, let's begin with the glitz.   

She has a high-speed lifestyle - when she's not attending glam events or standing on a red carpet somewhere here, at home, she's either returning from yet another adventurous trip or hopping on a plane to another. Her Instagram feed is a revel of admiringly bright filters with her posing flirtingly and almost managing to grab her followers along her action-packed adventures. 

We hadn't seen in a couple of months and discussed on the phone where we could drink tea and have a meal. My friend suggested we better meet at her place because she felt tired of cafes and restaurants. So over to her apartment, I went after a long time. She was waiting for me with exotic tea she had brought from one of her extraordinary travels and with even more exotic sweets. We sank each into a deep armchair, a large mug of tea at hand. The first thing she told me was that I am fortunate because I have my apartment while she has to rent one. She looked around her wonderfully furnished living room with a bitter look and sighed. She said she would like to renovate the place, but there is no point in doing that in a rented apartment.

Then she said life was sad and was getting worse from year to year. She talked and talked. She mentioned how she couldn't stand her job because everybody demands something, and she doesn't even dare to dream of a pay rise anymore. The only thing that keeps her in this job is that the current boss is a cool person and allows her to work remotely on her travels while the previous boss was a complete "creep."

I sank deeper and deeper into the armchair, and at one point, I felt baffled. After having observed my friend's happy life for the last couple of months, I couldn't put a picture together with the sad girl in the armchair opposite me and the shiny glam lady who never poses in the same dress twice. I felt like someone who was going to the cinema to watch comedy but instead finds herself attending a dark, depressing drama.   

So we talked, trying to find answers to the big and small troubles of her life. I had stayed longer than planned because she needed someone to confess to, and we have always been there for each other. In the evening, she ordered food from a restaurant, set the table at a reasonable speed, and took a photo before the meal.   Later, when I sat in a taxi, I felt pretty overwhelmed by her worries. I still didn't understand how my girlfriend, who was such fun on Instagram, shared so many sad stories with me. I briefly opened her Instagram to check her life and latest activities. And there she was - beautiful - in the midst of somewhere vacationing, partying, posing. No doubt happy.

And before I could close Instagram, she posted a photo of our dinner table through a perfect filter and signed, "Fun times: When a girlfriend comes over, and you chat with her through the night."   

Before writing this post, I asked my girlfriend for her permission. Can I describe this evening and our conversation? She replied to me, "It doesn't matter. Anyway, no one will recognize me, and the world is full of people like me. Maybe we'll be less envied this way?"




Kolmapäeviti hakkab ta tavaliselt rääkima nädalavahetusel eelseisvatest pidudest. Neljapäeval planeerib ta kogu garderoobi üritusteks valmis. Selleks, et reedel kerge hoog sisse saada, käib ta mõnel väiksemal erapeol juba neljapäeval. Ta on alati kas peole minemas või peolt tulemas. Pühapäeva õhtul jagab ta muljeid, kuidas peod olid ja mida pöörast toimus. Seda kõike dokumenteerib ta loomulikult samm sammult ja päev päevalt läbi Instagrami. Jutt käib minu sõbrannast, kelle elu Instagramis on kadestamisväärselt põnev. Kuid igal medadil on teine pool. Aga alustagem sellest, mis rohkem särab.   

Tema elustiil on hoogne – kui ta parasjagu kodumaal glamuurseid üritusi ei väisa ja punasel vaibal ei seisa, on ta kas ühelt seiklusrikkalt reisilt tulemas või järgmist planeerimas. Tema Instagrami feed on helgete filtrite pillerkaar, kus ta flirtivalt poseerib ja haarab läbi kaadrite ka jälgijad oma lõbusatesse seiklustesse. 

Me polnud juba paar kuud näinud ja arutasime telefonis, kus võiksime teed juua ja eine võtta. Ta tegi ettepaneku, et kohtuksime parem tema juures, sest ta on kohvikutest ja restoranidest väsinud. Nii ma läksingi talle üle pika aja külla. Ta ootas mind eksootilise teega, mille oli ühelt oma eriliselt reisilt kaasa toonud ja veelgi eksootilisemate maiustustega. Me vajusime kumbki sügavasse tugitooli, suur kruus teed käepärast. Ta ütles mulle esimese asjana, et sul ikka veab, sest sul on oma kodu aga temal üksnes üürikorter. Ta vaatas oma imeliselt sisustatud elutoa mõru ilmega ringi ja ohkas. Ütles, et tahaks remonti teha aga üürikorteris pole mõtet midagi suurt ette võtta ja raha, et oma korter osta, lihtsalt ei ole.    

Siis ütles ta, et elu on kohutavalt kurb ja läheb aasta aastalt aina hullemaks. Ta rääkis ja rääkis. Ta mainis, kuidas ta ei kannata oma töökohta, sest kõik ainult nõuavad midagi ja palgatõusu ei näe ta enam isegi unes. Ainus, mis teda selles töökohas hoiab, on see, et praegune ülemus on normaalne ja lubab tal ka reisimas käia ja nö. kaugtöd teha, sel ajal kui eelmine ülemus oli täielik "creep".    

Ma ise vajusin tugitoolis aina sügavamale ja olin ühel hetkel täielikus segaduses. Olles viimased paar kuud tema lõbusat elu jälginud, ei suutnud ma panna pilti kokku selle kurva tüdrukuga, kes minu vastas tugitoolis kössitas ja selle särava glamuuritariga, kes mitte ühelgi peol samas kleidis ei poseeri. Mul oli tunne nagu inimesel, kes läheb kinno komöödiat vaatama, kuid selle asemel hakkab peale depressiivne linateos.   

Nii me siis rääkisime juttu, otsisime vastuseid tema elu suurtele ja väikestele muredele. Ma olin jäänud planeeritust kauemaks, sest tema murelõng vajas lahti arutamist ja me oleme alati teineteise jaoks olemas olnud. Õhtul tellis ta restoranist toidu, kattis imetlusväärse kiirusega laua ja tegi enne sööki toidust pildi.    

Kui ma õhtul taksosse istusin, olin tema muredest päris löödud. Ikkagi ei mõistnud ma, kuidas minu sedavõrd lõbus Instagrami sõbranna, jagas minuga sedavõrd palju nukraid lugusid. Ma avasin korraks tema Instagrami, et tema elu ja tegemisi vaadata. Ja seal ta oli – täies ilus – hoogsalt kuskil puhkamas, pidutsemas, poseerimas. Kahtlemata õnnelik.   
Ja enne, kui ma jõudsin Instagrami sulgeda, postitas ta läbi perfektse filtri pildi meie õhtusöögilauast ning kirjutas alla: „Lõbusad ajad: kui sõbranna tuleb külla ja lobised temaga terve õhtu.”     

Enne selle postituse kirjutamist küsisn oma sõbrannalt luba, kas võin omakorda seda õhtut ja meie vestlust kirjeldada? Ta vastas mulle: "Vahet pole. Nagunii ei tunne mind keegi ära ja maailm on selliseid täis. Võibolla kadestatakse meid siis vähem?""

PHOTOS: Vicko Mozara & Georgia de Lotz on Unsplash
SHARE:

Sunday, October 13, 2019

Perfume Portrait: Elizabeth Arden White Tea Wild Rose


It was a dark night. I was walking through the forest in a long white night gown. There was a light somewhere at a distance, I could hear the piano and I was quietly moving towards the sound. I could smell the wild roses and saw a piano wrapped in wild flowers in the middle of the forest. The piano was playing a melody that seemed so familiar... All of a sudden I noticed a white perfume bottle on the piano. I grabbed the bottle and started looking for a way out of the forest. I looked behind me and the piano was gone, but the music still echoed in the forest. And then I fell.

I remember the fall so clearly, because I landed on soft moss and didn't get hurt at all. I was still gripping the perfume bottle that I'd found on top of the mystical piano...

And then I woke up. In my bed. I sat up and thought about my dream. The dream hadn't faded after I woke up, but was as clear as the morning sun that was peaking in through the window. And all of a sudden I felt something in my hand. I looked down and couldn't believe my eyes - it was the perfume from my dream. I had taken it with me from that magic forest with a piano wrapped roses. I pinched myself, but it wasn't a dream. I took the cap off the bottle and carefully sprayed the perfume on my wrist. The bottle held the scent from my magic forest - full of roses and blooming trees that accompanied me in my dream.

Having carried the White Tea Wild Rose perfume by Elizabeth Arden with me for half a year already, I link this scent with this particular dream that I wrote down for you. White Tea Wild Rose triggers associations that take us on a dreamy journey.  The main note of the perfume is a rose bouquet, topped with a juicy note of a pear. As the name 'White Tea' implies, you can also find white tea in the scent as well as a few redcurrants. In the heart of the perfume you can find Bulgarian and Turkish roses - this bold bouquet plays the audacious overture when you smell the perfume. Indeed - when you spray the perfume onto yourself, the first thing you will sense is the lustrous rose. In addition to that you can find lush peony and secretive sage in the heart of the scent. In the base notes, there are the much-loved ambra, mystical musk, almighty mate and the unique tonka bean.

So, it's no wonder that this bold bouquet of a perfume creates so many associations. Those associations can indeed be different for every one of us, and they're born in our heads. When I wear this perfume, it reminds me of that nocturnal forest full of blooming trees, wild roses and an invisible fairy playing the piano.



Oli pime öö. Ma jalutasin pikas valges öösärgis läbi metsa. Kuskilt kaugelt kumas valgus, kõlas klaverimäng ja ma hiilisin vaikselt helide suunas. Ma tundsin metsikute rooside lõhna ja nägin keset metsa lilledest läbi põimunud klaverit. See klaver mängis meloodiat, mis tundus nii tuttav ... Äkitselt märkasin klaveril valget lõhnapudelit. Ma haarasin lõhna ja hakkasin  klaverimängu saatel joostes metsast väljapääsu otsima. Ma vaatasin hetkeks seljataha ja klaverit polnud enam, kuid muusika kaikus üle metsa. Ja siis ma kukkusin. 

Ma mäletan kukkumist nii selgelt, sest maandusin pehmel samblal ega saanud põrmugi haiget. Ma hoidsin jätkuvalt kõvasti-kõvasti oma käes lõhnapudelit, mille olin müstiliselt klaverilt kaasa haaranud ...   


Ja siis ma ärkasin. Oma voodis. Ma tõusin istukile ja mõtlesin oma unenäost. See unenägu polnud hääbunud pärast äkamist, vaid oli nii selge nagu hommikune päike, mis aknast sisse paistis. Ja äkitselt tundsin ma midagi oma peos. Ma vaatasin ja vaatasin ega suutnud oma silmi uskuda – see oli parfüüm minu unenäost. Ma olin selle võlumetsast, kus seisis roosidesse mähkunud klaver, kaasa haaranud. Ma näpistasin end, kuid see polnud enam unenägu. Ma võtsin pudelilt korgi ja lasin lõhna ettevaatlikult oma käe siserandmele. Selles pudelis oli minu võlumetsa lõhn, mis oli tulvil roose ja õitsvaid puid, mis mind unenäos minu jalutuskäigul saatsid. 

Kandes juba pool aastat oma käekotis Elizabeth Ardeni parfüümi White Tea Wild Rose, seostan seda lõhna just selle unenäoga, mille sinu jaoks kirja panin. White Tea Wild Rose toob esile seoseid, mis viivad meid unenäolisele rännakule. 

Parfüümi põhinoodiks on roosibukett, mida kroonib mõnusalt mahlane pirninoot. Nagu nimi White Tea ütleb, leiab lõhnast valget teed ja samuti on pudelisse puistatud punast sõstart. Südamenootides on Bulgaaria ja Türgi roos – just see uhke bukett mängib lõhna nuusutades esimesena uhke avamängu. Tõepoolest, kui lõhna endale peale tuhistada, tunneb esmalt sügavat ja sooja roosilõhna. Lisaks leiab parfüümi südamenootides lopsaka pojengi ja salapärase salvei. Põhjanootides on aga armastatud ambra, muutlik muskus, mate tee ning tonka uba.   

Seega pole üldse ime, et see uhke bukett parfüümis loob sedavõrd palju seoseid. Tõsi, need seosed on igal ühel erinevad ja sünnivad meie peas. Kui mina seda lõhna kannan, seostub see mulle öise metsaga, mis on tulvil õitsvaid puid, metsikuid roose ja kus nähtamatu haldjas mängib lilledest läbipõimunud klaveril. 


SAAME INSTAGRAMIS SÕBRAKS! JÄLGI STELLARIUMI SIIN.



FOTOD: Stella K. Wadowsky
SHARE:

Friday, October 11, 2019

Girl Friday: Is your birthday already over?


Can you relate to a particular feeling when you, having climbed and climbed endless stairs to a vantage point with allegedly the best view, end up feeling so exhausted that the desired vista no longer matters to you? Or another example: you climb and climb only to discover that the promised view is not all it was cracked up to be? And yet there have been times when you kept running up the stairs in high heels and finally arriving all looked so superb that your weariness disappeared completely?  

These were my exact thoughts while I was making this series of photos. And this is exactly what blogging feels like to me!  

In most cases, I find myself scurrying up the stairs, then taking a short break to catch my breath, and then continuing my ascent.  The story behind this series of photos is that, in fact, we captured these back in January, just before Stellarium's eighth anniversary. So. I planned to publish these photos together with a story on 7 February, on Stellarium's birthday.  I looked at these photos and they were so much me!  




Yet Stellarium's anniversary date kept drawing closer, I had failed to even start my blog post, and eventually, I just gave up with a thought that no one would really care for these pictures. And so ended up not making any blog posts to mark Stellarium turning eight years old.  

However, looking at these photos today, I realised that perhaps we should not just celebrate milestones and anniversaries, but our everyday life? All birthdays tend to be fun. Yet the mundane, everyday life with its routine requires special skills to be able to unearth something exciting every day. Let's be honest: we need to conjure!  

The mundane tends to lack praise and when it comes to compliments, then most Estonians are notoriously stingy. Hence, I have recently started to believe that instead of expecting praise and recognition from others, we could be our own cheerers. Only we know how much each and every step we have taken truly means to us! Let's celebrate all these moments we have conjured up the inner strength to keep going and moving on towards our dreams.  This post is dedicated to each and all of you who have managed to take even one step towards their goal today - as every step counts! How else can we reach the ultimate heights, the ones with the best view? You'll just have to keep going, one step at a time. Have a fantastic Friday!


Outfit details:

Dress: Issa London
Clutch: Therapy
Shoes: Charles David
Hair: Maarika Heering


Kui tuttav on sulle tunne, et ronid mööda treppe aina üles ja üles, sinna, kus peaks olema ihaldatud vaade ja kui kohale jõuad, siis oled ronimisest nii läbi, et vaade läheb sulle üsna vähe korda? Või teine variant – sa ronid ja ronid ning lõpuks avastad, et vaade polegi nii ilus? Ja vahel juhtub hoopis nii, et sa lausa lendad kõrgetel kontsadel mööda treppe ja kui kohale jõuad, on vaade nii võrratu, et väsimus kaob sootuks? 

Täpselt neid mõtteid mõlgutasin seda fotoseeriat tehes. Ja täpselt nii mõtlen ma blogimisest. Enamasti leian end rutakalt trepist üles sammumas, kuid siis teen rahuliku pausi, et puhata ja seejärel liigun edasi.   

Selle pildiseeriaga on üks huvitav lugu. Nimelt pildistasime need kaadrid jaanuaris enne Stellariumi kaheksandat sünnipäeva. Need pildid koos looga pidid ilmuma tänavu 7. veebruaril, kui blogi sai kaheksa aastaseks. Vaatasin fotosid ja need olid vägagi minulikud. Igasti sobilikud, et tähistada tähtsat päeva. Stellariumi sünnipäev aina lähenes, postitust polnud ma alustanud ning lõpuks mõtlesin: „Aga kellele need kaadrid peaks üldse korda minema?” Ja nii ei teinud ma Stellariumi sünnipäeva puhul mitte ühtegi postitust.  




Vaadates täna neid pilte, leidsin end mõttelt: võibolla ei peagi me alati tähistama sünnipäeva, vaid hoopis argipäeva? Sünnipäevad on enamasti alati ilusad. Kuid argipäev oma rutiiniga nõuab oskust, et sealt iga päev midagi toredat leida. Olgem ausad: välja võluda. Arigipäevas kipub olema vähe tunnustust ja heade sõnadega on eestlased samuti kitsid.

Ja nii mõtlen ma viimasel ajal, et selle asemel, et oodata teistelt tunnustust, oleme me kõik võimelised ennast ise tunnustama. Lõpuks teame vaid ise, kui palju üks suur või väike samm, mille oleme astunud, meile tähendab. Seega tähistagem neid hetki, mil leiame endas jõudu edasi minna ja oma unistuste poole liikuda. Selle postituse pühendan kõigile neile, kes on täna astunud kasvõi ühe sammukese oma eesmärgi poole, sest iga samm loeb. Kuidas jõuda kõige kõrgemale, ikka sinna, kus on ilus vaade? Eks ikka nii, et võtad ühe sammu korraga. Ilusat reedet kõigile! 




Photos: Kristi Kullerkupp
SHARE:

Monday, October 7, 2019

How to make better friends with autumn


The arrival of each autumn has been melancholy for me. Sometimes more, sometimes less. And each time I try hard to keep my spirits high. A year ago in late October, I travelled to England for 10 days and finally found a cure for my autumn depression. However strange it may appear, what spoke to me was London full of Halloween decorations.  

The first image of this blog post features me sitting in front of a Halloween decorated house somewhere near Kings Road. The autumn in London did not seem as half depressing as in Estonia. After this trip to London, I became fascinated with Halloween. For many years I have enjoyed the interior decoration. Therefore I follow several bloggers who have shared their home furnishing in their blogs in the most extraordinary way. I love it how they repaint their front door according to the season change and are always inventing new tips and tricks on how to make their homes more cheerful. I notice that even during the first days of October they are already busy preparing for Halloween. The bright colours in the interior, doors decorated with pumpkins and yellow-orange flower boxes. This all takes me back to my childhood home and as I recall it the busy decorating started just before Christmas.  Yet there is an abyss of darkness between the summer and Christmas that a more sombre person could easily slide into.

So, what is it what I have learned following Halloween themed blog posts? I have realised that if you start decorating your home at the beginning of October - bringing out the pumpkins, arranging some bats and black cats to the walls and filling your home with lush flowers in bright autumn colours, then the autumn is not so gloomy after all.

Earlier this week I saw how Jenny from the Big Family Little Farmhouse blog transformed her home in preparation for Halloween. It looked completely different and undoubtedly much more fun for the young ones. Jenny is homeschooling her children and she has turned her home into an exceptionally adventurous place where one can stumble upon ghosts and there are hundreds of bats flying on the walls.

On a stormy autumn morning, inspired by the Instagram stories of Jenny, I also decided to create a pastel-coloured Halloween home. I went to Etsy and placed an order for some pumpkins and other fun Halloween-themed stuff. When the pumpkins arrive and I have placed my first decorations, I promise to share pictures in Stellarium and continue my autumn meditations. Meanwhile, I have a question for you - how do you welcome autumn? How do you manage to keep your mood good despite the changing of the seasons?

Foto: Thedesigntwins

Iga sügis tuleb minu jaoks teatava rõskuse ja ... raskusega. Vahem on seda rohkem, siis jälle vähem. Kuid ma näen meeleolu toonuses hoidmisega alati vaeva. Eelmisel aastal sõitsin oktoobri lõpus kümneks päevaks sootuks Inglismaale, kust leidsin sügismasenduse vastu rohtu. Nii kummaline kui see ka pole, kõnetas mind Halloweeni kaunistusest tulvil London. 

Selle postituse avakaadris istun Kings Roadi kandis ühe maja ees, mis on dekoreritud Halloweeni teemaliseks. Sügis Londonis ei tundunud mulle üldsegi nii rusuv, kui Eestis - loomulikult aitab igasugune vaheldus kaasa, kuid meeleolukad ettevalmistused Halloweeniks võitsid mu südame. Tagasi kodus, hakkasid Halloweeni teemad mulle aina enam huvi pakkuma. Ja seda eriti kodusisutuses. Nii jälgin mitmeid blogijad, kes on oma kodu sisutamisest teinud erakordsed blogid – mulle pakub lusti, kuidas nad aasataegade vaheldudes värvivad ära välisukse ja jagavad hoogsalt nippe, kuidas oma kodu pidevalt muuta. 

Vaadates Ameerika sisustusblogijate esimesi oktoobri päevi, käib tihe ettevalmistus Halloweeniks. Kodus on esil erksad toonid, uksed on kaunistatud värviliste pärgadega ning välisukse esine on tulvil kõrvitsaid ja kollaseid lilleklumpe. Neid postitusi vaadates rändasin mõtetes oma lapsepõlvekoju ja mulle meenub, et suurem dekoreerimine sai meil alguse jõulude eel. 

Kuid suve lõpu ja detsembri alguse vahel laiub minu silmis terve kuristik, kuhu võib nukrameelsem inimene kergelt kukkuda. Vaadates erinevaid Halloweeni teemalisi postitusi, leidsin end mõttelt, et kui alustada oktoobri alguses kodu kaunistamisega – tuua välja kõrvitsad, sättida seintele mõned mustad kassid ning sättida laudadele ohtralt sügiseteemalisi lilli, siis polegi sügis nii masendav.    

Möödunud nädala alguses vaatasin Instagramis Jennyt blogist Big Family Little Farmhouse, kes muutis Halloweeni ootuses oma kodu sootuks teistsuguseks ja kahtlemata oma laste jaoks palju lõbusamaks paigaks. Jenny lastel on koduõpe, seega on ta Halloweeni ajaks teinud oma kodust teinud erakordselt seiklusrikka paiga, kus võid komistada kummituste otsa ja seintel näeb sadu nahkiiri lendamas. 

Vaadates Jenny Instastoorisid otsutasin ühel sügistormisel hommikul tuua Halloween pastelsetes toonides ka enda koju. Nii avasin Etsy ja tellisin mõned kõrvitsad ning muid lõbusaid Halloweeni teemalisi tooteid. Kui kõrvitsad on kohal ja olen esimesed kaunistused paika pannud, jagan neid ka Stellariumis ja jätkan oma sügismõtisklust. Seniks küsin sinult – kuidas sina sügisega läbi saad? Kuidas õnnestub sul aastaaegade vahetusest hoolimata meeleolu toonuses hoidmine? 




SHARE:

Monday, September 16, 2019

The Five Rules of What Not To Do at Modern Parties

Hardini Lestari

September is at hand and the time for summer garden parties is over. However, it does not mean that the parties are over, they are just moved indoors. Thus Stellarium will remind you of some contemporary rules: what NOT to do at parties!

1. However hectic your house party turned out to be, never ever send your guests invoices for broken items on the next day! Even if your favourite Monet has lost its frame or much loved Villeroy & Bosch china has been shattered to smithereens. What you can do though, is to be more exclusive when making a list for your next party.

2. In most Western countries  it is rather extraordinary to ask your guests to remove their footwear upon arrival. Here’s my chance to ask you, my dear readers: would you ask your guests to leave their footwear into the entrance hall?

3. I usually know who are the people hosting and what are their expectations and during  the autumn and winter season, I always bring my indoor shoes. Taking into account our local seasons and weather, I have noted on invitations that if desired, my guests could bring their indoor shoes.

4. If you are this type of individual, who only orders food from the local organic sellers and painstakingly reads all the food labels at the grocery store, then please try not to practise this when visiting someone. It is not a good conduct to dictate to your hosts where should they buy their meat next time or what dishes not to serve. If you are following a special diet, then quietly bring a box with your own food…   
A true story: my good friend was recently somewhat nonplussed as a host when one of her guests obliviously kept opening the kitchen cupboard doors in her open-plan flat, picking out random jars and tins and reading out loud the nutrition facts labels and claiming that some of the contents of the kitchen cupboard should be binned. 

5. And the last recommendation is just for giggles in Estonia’s context: never send your guests precise instructions where to land their private helicopter (unless, of course,  they are in fact arriving in their helicopter).       

What are the guidelines you usually follow when visiting someone?  Feel free to share the most outrageous situations you have witnessed!  


Tristan Gassert


September on käes. Aiapeod on selleks korraks peetud. Kuid see ei tähenda, et lõbustustel oleks kriips peal. Need toimuvad nüüd siseruumides ja sestap tuletab Stellarium meelde mõned moodsa aja reeglid, mida pidu korraldades või peol... ei tohi mitte mingil juhul teha!  

1. Ükskõik kui kirglikuks sinu kodus peetud pidu ka ei kipu minema, ära iial saada järgmisel päeval külalistele arveid lõhutud asjade eest. Isegi, kui sinu Richard Uutmaa maal on ootamatult jäänud raamist ilma või palavalt armastatud Villeroy & Bochi serviisist on jäänud järgi vaid killud. Tõsi, planeerides järgmist pidu, võid siiski oma külaliste nimekirja koostades olla tunduvalt selekteerivam.  

2. Maailmas peetakse suureks tabuks, kui sa palud külalistel saabudes jalanõud ära võtta. Siinkohal on mul hea võimalus uurida oma lugejatelt: kas teie palute külalistel enne õhtusööki jalanõud esikusse jätta?   

3. Lähed külla, sulle valatakse vein ja sa otsustad otsemaid veini hinna välja uurida? See on viimasel ajal kuum teema – külalised skaneerivad läbi populaarset äpi Vivino veini sildi ja saavad automaatselt teada veini hinna ... Hmm ... Kui oled seni varmalt Vivinot kasutanud, jäta see järgmisel peol vahele.  

4. Kui sina oled see, kes tellib oma kodulauale toidu vaid kohalikelt mahetalunikelt ja toidupoes loed iga sildi pealt, mida üks või teine toiduaine sisaldab, siis külla minnes on aeg see komme koju jätta. Ära asu külas oma võõrustajale sõnu peale lugema, kust ta järgmisel korral oma liha peaks ostma või mida sootuks lauale panema. Kui sul on toidu osas erisoovid, võta oma karp toiduga kaasa - keegi ei solvu, kui ütled sarmikalt, et oled dieedil ... Siinkohal lugu elust enesest - mu sõbranna sattus hiljuti võõrustaja rollis täbarasse olukorda, kui üks tema bravuurikas külaline avas muretult avatud köögis tema kapiuksed, noppis sealt erinevad topsikud välja ja luges kõigile ette, mida üks või teine toit sisaldab ja mis tuleks sootuks prügikasti visata.  

5. Viimane soovitus on Eesti mõistes mõnusalt lõbus - ära saada külalistele kutsega instruktsiooni, kuhu külla tulles oma isikliku helikopteriga maanduda, kui nad just tõepoolest helikopteriga sinu peole ei saabu ...  


Milliseid on reeglid, mida sina külla minnes alati jälgid? Ja ära unusta jagamas kõige tragikoomilisemaid lugusid, mille tunnistajaks oled külas olles sattunud.



SHARE:

Saturday, September 14, 2019

How much hair product is too much?


Generosity is often a good sign. But there's always the danger that a glass starts to spill when you pour too much in. This post is a bit different. I counted all the products that I use for a simple hairdo, and to be honest, it's not a post to be proud of. Nevertheless, it's refreshing to look in the mirror every now and then and ask yourself what's going on.  

I recently read an article about how women follow what's on the label in the grocery store, but most have a row of perfumes, hair products, and creams that haven't had their contents closely scrutinised. A few days ago I counted how many hair products I use for one hairdo. This post is written on the same day when I wasn't sure if I wanted to share it and gave myself time. After a little thinking, I decided to share it after all. Don't try this at home! 

Back to hair products. How many do I use for one hairdo? I start with washing my hair. Shampoo, conditioner, mask for hair ends. That's three products. I usually apply some products to wet hair, and I wouldn't say it's just a pinch. It means I often use leave-in conditioner and one or two care products. For exmple, I use TIGI Beadhead in my hair, and also something for hair ends. This adds another three products. I sometimes use small vials that are rubbed on the scalp and promote hair growth. Less so in the last year, though. When I've dried my hair, in comes the hair styler. For that I use styling liquid and occasionally root lifter (less so with straight hair). After styling my hair, I use hairspray and finally hair shine. So altogether I used ten-elven different products for one hairdo. Wow! All the things one small head has to put up with?! I'm surprised the ceiling of my bathroom hasn't blown off. What's the worst is that I did it unnoticeably. It's become a habit.  

Oh yes, not often, but sometimes the dry shampoo also comes along a day later. All this stays in my hair... I carry these products made of tens or hundreds of chemicals with me the whole day. Today, when I'm writing this post, I skipped six products altogether. I used shampoo and conditioner when washing my hair, and leave-in spray conditioner for drying my hair after washing. 

I don't know if there are women who are like me who unnoticeably use ten products in their hair? But even five products is clearly too many. From now on, my rule is three products, not more. How much attention do you pay to what your perfumes, creams, or hair products contain?




Heldekäelisust peetakse sageli väga heaks märgiks. Kuid samas kehtib ütlus: Liiga palju kullakange viib laeva põhja. Seekordne postitus on pisut teistsugune. Nimelt lugesin kokku kõik tooted, mida ma lihtsa soengu tegemisel kasutan ja kui aus olla, siis see pole postitus, mille üle uhke olla. Samas on väga värskendav korraks peeglisse vaadata ja endalt küsida: "Kas sa tõesti määrid selle kõik endale pähe?"

Hiljuti lugesin artiklit sellest, kuidas naised jälgivad küll toidupoes, mis on pakendil kirjas, kuid samas on valdaval enamusel kodus terve rivi parfüüme, juuksehooldustooteid ja kreeme, mille pakendile pole pilku heidetud. Mõni päev tagasi lugesin ära, kui palju tooteid kulub mul ühele soengule ehk ära seda kodus järgi tee!

Tagasi juuksehooldustoodete juurde. Kui palju kulub mul neid ühe soengu jaoks? Alustan juuksepesust. Šampoon, palsam ja mask juusteotstele. See teeb kolm toodet. Niisketele juustele kannan ma tavaliselt veel üht-teist ja ei saaks öelda, et näpuotsaga. See tähendab, et ma sageli pihustan juustele spray-palsamit ja ühte kuni kahte hooldusvahendit. Näiteks kasutan juustes TIGI Beadheadi ja lisaks juusteotsesse Schwartzkopfi ladvaravi. See teeb kokku veel kolm toodet. Aegajalt kasutan pärast pesu juustes ampulle, mis tuleb peanahale hõõruda ja mis soodustavad juuste kiiremat kasvu. Viimasel aastal küll harvemini. 

Kui mul on juuksed föönitatud, siis tuleb mängu juuksekoolutaja. Selleks on mul "menüüs" soenguvedelik ja aegajalt juuksejuure tõstjat (sirgete juustega harvemini). Pärast juuste koolutamist, kasutan juukselakki ja lõpuks juustele läike andjat. Oeh. Ehk kokku kasutan ühe soengu peale kümme-üksteist erinevat toodet. Vau! Mida kõike peab üks väike pea taluma!? Ma ei imesta, et minu vannitoal pole lagi ära lennanud. Kõige hullem on see, et ma tegin seda justkui märkamatult. See oli saanud harjumuseks. Aha jaa... Mitte sageli, kuid aegajalt tuleb päev hiljem kasutusele ka kuivšampoon.  Ja see kõik jääb minu juustesse... Kõiki neid kümnetest või isegi sadadest kemikaalidest kokku miksitud tooteid kannan ma endaga terve päeva kaasas. Täna, kui ma seda postitust kirjutan, jätsin soengu tegemisel ära kokku kuus toodet. Ma kasutasin juuksepesu ajal šampooni ja palsamit ja pärast pesu föönitamiseks vaid spray-palsamit. Omamoodi naljakas on see, et näiteks reisidel kulub mul juustele tunduvalt vähem tooteid, ometi on juuksed alati korras.

Ma ei tea, kui palju on seda postitust lugedes minuga sarnaseid naisi, kes endale märkamatult kümme erinevat toodet pähe laovad? Kuid ilmselgelt on isegi viis toodet palju. Edaspidi on minu reegel kolm toodet, mitte rohkem. Kui palju vaatad sina, mida erinevad parfüümid, kreemid või juuksetooted sisaldavad? 
SHARE:

Thursday, August 15, 2019

Home accessory: Barisieur


Soon it will be in September, which means that my daughter will go to school and we have to get up at 6:50 AM. I'm not a morning person, but eventually things come down to two options - either to make your mornings as pleasant as possible, or just to complain. One thing I don’t like is to picture myself as a victim and grumble. So I decided that these early mornings must become especially enjoyable. 

I recently discovered that the British designer Joshua Renouf has created a dream alarm clock Barisieur that will prepare you a cup of coffee right on your nightstand, for the time you have to wake up. The awakening comes with a cozy coffee aroma that will make you purr in your sleep.  The Barisieur coffee-alarm keeps your milk cool and has a container for sugar. In addition, it is a very stylish design element in your bedroom. The price of the Barisieur doesn’t make you gasp: the retail price is between 300 and 380 dollars. Now it’s just a matter of time when I get myself one… Every day should be made as pleasant as possible. Would you buy an alarm clock such as this? I have previously written on the subject of early awakening and how this can be made as pleasant as possible, on this post.



Õige pea on käes september, mis tähendab, et mu tütar läheb kooli, mis tähendab omakorda seda, et ärgata tuleb kell 6.50 ... Ma ei ole hommikuinimene. Kaugel sellest! Kuid ajapikku olen saanud aru, et mul on kaks võimalust - kas teha hommik endale võimalikult meeldivaks või lihtsalt halada. Üks, mis mulle ei istu, on endast ohvri tegemine ja hädaldamine. Seega olen otsustanud, et need varahommikud peavad saama eriti meeldivaks.  

Avastasin äsja, et Briti disainer Joshua Renouf on loonud unistuste äratuskella Barisieur, mis valmistab öökapil sulle kohvi valmis täpselt selleks kellaajaks, mil sa ärkad. Lisaks kuulub ärkamise juurde veel ka mõnus kohviaroom, mis paneks mind juba läbi une valjult nurruma. äratuskellast kohvimasin Barisieur hoiab külmas ka sinu piima ja masinasse mahub ka suhkur. Lisaks on tegemist magaimistoas väga stiilse disainielemendiga. Barisieuri hind pole ka kuigi jalustrabav - see saab kätte 300 kuni 380 dollariga. Nüüd on vaid aja küsimus, millal ma selle endale soetan... Iga päev tuleb teha endale võimalikult võrratuks. Kas sina ostaksid sellise äratuskella? Olen varem varahommikutest, ärkamisest ja sellest, kuidas kogu see õudus endale võimalikult meeldivaks teha, kirjutanud siin.





PHOTOS: Barisieur

SHARE:

Monday, July 22, 2019

Kuidas kasvab minu aed?


Ema on teinud mulle palju kingitusi. Kõigist kõige tänuväärsemad on erinevad oskused, mis on mind tänu temale läbi elu saatnud. Üks nendest on armastus aia ja lillede vastu. Meil on olnud paar kodu ja sinna rajas ema alati imeilusa aia. Nüüd on minu kord.

Kui olin õige väike, kaasas ema mind alati oma tegemistesse – alguses vaatasin lihtsalt pealt, kuidas ta turul lilli valis ja hiljem neid innukalt istutas. Mäletan ka, kuidas ta vahetas naabrinaistega lilletaimi ja siis käisid nad üksteisel külas ning uurisid, kuidas lilled on kasvama läinud. Ema rääkis lilledega nagu eriliste sõpradega ja iseärnis meeldib mulle, kuidas kord sai üks põõsas ema käest korraliku peapesu, sest hoolimata väetamisest, silitamisest ja suurest poputamisest, polnud ta piisavalt suureks ja uhkeks võrsunud. Uskuge või mitte, kuid õige pea võttis põõsas ema kuulda ja hakkas mühinal kasvama. Siinkohal meenub, et mu ema oli erilises vaimustuses, kui kuulis, et prints Charles räägib samuti oma lilledega. Nii nagu ema, nõnda ka tütar. Mina olen oma lilledega aastaid jutustanud. Vahel võtan varakult kohvitassi pihku, jalutan aeda ja tervitan oma nupsikuid ilusa hommiku puhul. Ühel päeval tabas tütar mind kapsaga vestlemas ja ütles: "Aww... Kui armas. Sa räägid ka temaga!"

Nüüd, kui mu ema tervis on reuma tõttu nõrk ja ta ei saa enam lilli istutada, olen mina oma lapsepõlvekodus Nõmmel paljud ülesanded endale saanud. Üks nendest on aed. 

Kuna osad peenrad on rohtu kasvanud, siis otsustasin sel suvel nad üks-haaval lahti kaevata ja välja läinud lillede asemele uued osta. Tegin plaani, et rajan esimese lillepeenra otse rõdu juurde, täpselt sinna, kus ema ja isa istuda armastavad. Nii saavad nemad lilleilust esimestena osa. Leppisin endaga kokku, et esialgu mahub ainult üks peenar minu ajalisse ja rahalisse eelarvesse. Plaan paigas, võtsin veepudeli varuks ja broneerisin terve päeva iseendaga, et Hortesest lilli ja inspiratsiooni leida.


Esimese asjana soetasin endale Garden Girl kindad, mis on imeilusad – nende kätte tõmbamine on justkui esimene lilleline noot enne aeda astumist. Kõigile, kes lähevad Hortesesse, soovitan piiluda Garden Girl aiariiete alale - minu jaoks on see firma täiesti uus leid, mis viib mõtted sellele, et aias tegutsemiseks võib valida eriti  romantilised rõivad ja aksessuaarid. Kindlasti sobib see bränd igale unistajale. Ja see, kes unistada oskab, armastab ka lilli...

Edasi põikasin Hortese lillede alale, kust leidsin lillepeenra jaoks tumelillad kukekannused ja selleks, et peenrale õrnust kinkida, pistsin korvi roosad pisipöörised. Eriti meeldib mulle nende nimi Roosa Revolutsioon. Meenub, et varem läksin poodi ja valisin välja erinevad taimed, mida hing ihaldas ning kodus hoidsin pead kinni: kuhu ma nad ometi mahutan ja sobitan? Nüüd olen targem ja valin pigem kaks-kolm kindlat lillesorti, millega saan kindlasti hakkama. Minu motoks on: vähem on rohkem. On lausa ime, millised ilusad lilleklumbid saab aeda vaid paari lillesordiga luua.






Samuti leidsin Hortesest paar imelist amplit, mis ripuvad nüüd vanade õunapuude küljes. See teeb aias uitamise palju lõbusamaks – suured lilleamplid varjatud nurkades kindlustavad üllatusmomendi ja on puhas silmarõõm. Vaadates praegu oma aias erinevaid ampleid, leian, et need on üks kõige praktilisem viis oma aed kiiresti lille lüüa. Amplitega pole ka mingit muret umbrohu suhtes. Esialgu tundub, et nendest saab vaid rõõmu tunda. Asi seegi, arvestades, et paljud asjad, mida endale soetame, nõuavad hiljem liig suurt ja ettenägematut tähelepanu. 

Kui lilledega Hortesest koju jõudsin, kutsusin fotograaf Meisi appi  tema pildistab, mina istutan. Need kaadrid on tehtud esimese lillepeenra istutamise ajal, kui Meisi viskas muudkui nalja, et ta ei uskunudki, et ma oskan labidat käes hoida. 


Päris õhtul hilja õhtul istus rõdul ka mu ema. "Noh, kas sul on hea meel ka, et sa mind omal ajal lillemaailmaga tuttavaks tegid?" küsisin sentimentaalselt. Ema naeris rõõmsalt ja meenutas, et kui tal oli omal halb enesetunne või pea mõtteid täis, aitas alati aeda minek ja pool tundi tööd lopsakate lillede vahel leevendas kõik mured. Seda tundsin ka ise ja mõtlesin, et alati tasub oma ema nõuandeid kuulata. Nii me emaga jutustasime, kuniks ilmusid aeda siilid ja ma võin vanduda, et lillede ilu märkasid ka nemad. Siis tärkas mulle pähe üks mõte. Kas mul õnnestub ka oma tütresse külvata armastus lillede vastu? Hmm... Seda näitab aeg. Ja ma hoian sind sellega kursis.  



FOTOD: Meisi Volt ja Erakogu



SHARE:
Blogger Template Created by pipdig