Tuesday, January 29, 2019

What can I say - this is me!


Theme parties aren't usually my thing. But it's quite a clever trick by the host to figure out a theme that leaves the guests wondering, but also gives them quite a lot of freedom. So I was pleasantly surprised when one private party had the theme 'This is me'.  

It provided a fun moment of introspection - who am I and what do the clothes I wear say about me? Eventually I decide to wear a summery jumpsuit on a cold winter day. Lately, green shades have taken a pretty important role in my wardrobe, so I picked this in particular. I wore a warm green faux fur coat on my shoulders and that's how the party went. Of course, some of the guests had approached the 'This is me' theme a lot more playfully - one person came as Elvis Presley and one had dressed up as a fox instead.  

But me... I like wearing bright prints in the winter that remind me that the warm summer winds are waiting somewhere around the corner. And as much as I love a snowy winter, I'm equally waiting for the summer day when I'm wearing a light dress, trainers to ride my scooter to the shop to get some ice cream.   

Oh yes, coming back to the theme party - I wore just one earring because I'd lost the other one. What can I say - this is me. What have been your most memorable theme parties?


Outfit details:

Faux fur: Mango
Jumpsuit: Issa London
Shoes: Zara
Clutch: Therapy
Silk scarf: Echo
Nailpolish: Londontown "Poppy Peach"


Teemapoed ei ole enamasti minu teema. Kuid üsna kaval nipp on võõrustajal mõelda välja selline teema, mis jätab külalistele ühtaegu mõtteainet ja samas üsna vabad käed. Seega olin meeldivalt üllatunud, kui ühe hoogsa erapeo teemaks oli „See olengi mina”.  

See andis lõbusa sisekaemuse hetke – kes ma siis olen ja mida kõnelevad minust riideid, mida kannan? Lõpuks otsustasin külmal talveilmal kanda hoopis suvist jumsuiti. Viimasel ajal on erinevad rohelised toonid minu gareroobis (ja südames) üsna suure koha võitnud ja nii otsisin kapist just selle välja. Õlgadel kandsin sooja rohelist kasukat ja nii see pidu möödus. Muidugi olid osad külalised teemale „See olengi mina!” palju mängulisemalt lähenenud - üks tuli kohale Elvis Presleyna ja teine kandis seljas sootuks rebase-kostüümi. 

Aga mina ... Mulle meeldib kanda talvel erksaid printe, mis tuletavad meelde, et soojad suvetuuled on kuskil ootamas. Ja ükskõik kui palju ma ei armasta suure lumega talve, siis samavõrd ootan ma juba seda suvepäeva, kui sätin kerge kleidi selga, tõmban tossud ja ning sõidan tõukerattaga poodi jäätist tooma.  

Ah jaa. Kui tulla tagasi teemapeo juurde, siis kõrva panin vaid ühe kõrvarõnga, sest teise olin ära kaotanud. Mis ka oskan kosta – see olengi mina. Millised on olnud sinu kõige meeldejäävamad teemapeod?




Photo: Kristi Kullerkupp
SHARE:

Saturday, January 26, 2019

Maitre Choux: The Customer Truly is the Queen


The cafes in London are a world of their own that’s worth diving into with a special sort of focus. To be able to truly enjoy a unique cafe, I recommend really taking time for it to take part of the cafe-going ritual. The trick is that in a worthy place, all details have been thought through to the most minute detail and the customer truly is the queen.


Maitre Choux is a cafe I definitely recommend visiting in London. I went there twice with my daughter Rene. The eclairs all looked so delicious we were at a loss when having to choose - which one to take, which one to leave? The friendly waitress patiently explained the name and content of every eclair and then we made our order.

Rene picked an eclair at the first time that could said to be even artistic, and of course it has its own story. When Maitre Choux opened three years ago, the hazelnut and chocolate eclairs were supposed to be a Christmas special. But they were a real hit and now these beauties have been available for three years. I chose the Persian Pistachio eclair that put a serene smile on my face. I asked Rene if she wanted another eclair, but to my great surprise, the sweet tooth said that no this time. But one thing is clear... The road to Maitre Choux had become familiar to us and so we promised to treat ourselves there again soon enough.

When we stopped by Maitre Choux the next time with my daughter, I chose a true punk dream that is introduced as follows - when you get into heaven, we hear these are the first things you see. Not bad! Rene of course wanted the same that she had last time, but then she changed her mind and got Paris-Brest instead. I got to try it as well and I can say that next time I'll order two of these for myself. No wonder, because Paris-Brest was nominated to be one of the best desserts in London last year.

Maitre Choux has four locations in London. We went twice to the one on Kings Road, where we took our seats next to a wall of roses. As if the terribly photogenic eclairs are not enough (they're so pretty you almost don't want to eat them), the rose wall is truly enchanting. By the way, if you want to eat your eclair in the cafe, you pay 7 pounds for it, but to go, the eclair costs 6.20. A really charming thing is that they treat customers also to a tasty Chouquettes.

The creator of Maitre Choux cafes is the 34-year-old Michelin star pastry chef Joakim Prat. A genius who described the philosophy of his culinary with five words - tasty, seasonal, elegant, modern, innovative. How to summarise our two visits to the Maitre Choux cafe? Everything that happens once, will never happen again. Everything that happens twice, will definitely happen for the third time. So, see you later!




Londoni kohvikud on omaette maailm, mida tasub külastada erilise pühendumuse ja tähelepanuga. Selleks, et mõnd ainulaadset kohvikut tõeliselt nautida, soovitan võtta eraldi aeg, et saada 100% kohvikus käimise rituaalist. Trikk peitub selles, et väärt kohas on kõik viimse detailini läbi mõeldud ja klient on tõesti kuninganna.
Maitre Choux on kohvik, mida soovitan kindlasti Londonis külastada. Käisime ühes ja samas kohas koos tütrega suisa kahel korral. Maitre Choux on tuntud ainulaadsete ekleeride poolest, mis olid nii ahvatlevad, et jäime valikut tehes mõistagi täbarasse olukorda – millist võtta, millist jätta? Sõbralik ettekandja selgitas iga ekleeri nime ja sisu kannatlikult lahti ning siis läks tellimiseks.
Tütar Rene valis esimesel korral otsemaid lausa kunstipärase ekleeri, millel on mõistagi oma lugu. Kui Maitre Choux kolm aastat tagasi uksed avas, pidid šokolaadi ja sarapuupähkli ekleer olema klientide jaoks vaid jõulukuu üllatus. Kuid just sellest lausa kunstipärasest pronksjast maiuspalast sai müügihitt number üks ja nüüd on need maitsvad iludused juba kolm aastat letis. Mina valisin „Persian Pistachio” ekleeri, mis tõi näole täiesti õndsa naeratuse. Uurisin Renelt, kas ta soovib teist ekleeri veel, kuid minu suureks üllatuseks ütles suur maiasmokk, et sel korral mitte. Kuid üks oli selge ... Tee Maitre Choux kohvikusse oli meile selgeks saanud ja nii lubasime, et premeerime end seal õige pea taas.
Kui järgmisel korral Maitre Choixe`s tütrega peatuse tegime, valisin mina tõelise roosa unelma, mida tutvustatakse lubadusega – kui kord taveasse jõuad, siis seal vaid sellised roosad ekleerid sind ootavadki. Pole paha! Rene soovis loomulikult sedasama, mida ta eelmisel korral oli juba võtnud, kuid mõtles siis ümber ja nii serveeriti talle „Paris-Brest” nimeline ekleerProovisin seda ka ise ja võin öelda, et järgmisel korral tellin neid endale suisa kaks. Pole ka ime, sest „Paris-Brest” esitati möödunud aastal Londonis ühe parima desserdi nominendiks.
Maitre Choux kohvikuid on Londonis neljas erinevas kohas. Meie käisime kahel korral Kings Roadil asuvas kohvikus, kus võtsime koha sisse roose tulvil seina ääres. Vähe sellest, et ekleerid on nii fotogeenilised, et neid on lausa kahju süüa, siis mõjub roosisein samavõrd efektselt. Muide, kui soovid oma ekleeri kohvikus süüa, maksad ühe maiustuse eest 7 naela, kui ostad kaasa, on sama kook hinnaga 6.20. Äärmiselt sümpaatselt mõjub nende viis kohvikukülastajat premeerida ühe maitsva Chouquettes`iga.
Maitre Choux kohvikute taga on kõigest 34aastane Michelini tärnidega pärjatud pranslasest kokk Joakim Prat. Geenius, kes ühes intervjuus kirjeldas oma kulinaaria filosoofiat viie sõnagamaitsev, sesoonne, elegantne, modernne ja innovatiivne. Kuidas võtta kokku meie kaks külastust kohvikusse Maitre Choux? Kõik, mis juhtub üks kord, ei juhtu enam kunagi. Kõik, mis juhtub kaks korda, juhtub kindlasti ka kolmas kord.



PHOTOS: Stella K. Wadowsky
SHARE:

Saturday, January 19, 2019

Girl Friday: Who wouldn't like a Hermès silk scarf?


Winter and autumn are the times we are lures with deep and warm colours that should traditionally fit the approaching gloomy darkness and cold weather. Spring and summer are always a parade of pastels and you'll feel a playful lightness in your soul when you wear them. But why not combine the two?  

In this Girl Friday outfit, I decided to mix a pastel coat with darker shades and also flaunt a playful jumper with furry sleeves. What makes my outfit interesting is that the shoes and jumper are borrowed from my daughter. How wonderful is the time where you can amicably peak into each others' wardrobes and swap things. 

For my pastel coat to have a soulmate in the outfit, I tied a silk scarf to my purse.  I got this scarf as a present from a vintage seller once. I went to do an interview with him and all of a sudden he pulled out a little scarf from his pocket. "This is Hermès. I thought you should like Hermès," he said. All that was left for me to say was: "Who wouldn't like a Hermès silk scarf?"

Outfit details:

Coat: Mango
Sweater: Zara
Trousers: ISSA London
Shoes: & Other Stories
Bag: Gabriela Hearst 
Scarf: Hermès
Hair: Maarika Heering 



Talv ja sügis on aeg, mil meid peibutatakse sügavate ja soojade toonidega, mis peaksid traditsiooniliselt sobima saabuva kaamose ja külma ilmaga. Kevad ja suvi on alati justkui palstelsete toonide pillerkaar, mida kandes tunned hinges mängelevat kergust. Kuid miks mitte need kaks omavahel ühendada? 

Seekordses Girl Friday outfitis otsustasin miksida pastelse mantli tumedamate toonidega ja samas tuua pildile kelmikas karvaste käistega pusa. Minu riietuse teeb huvitavaks see, et jalanõud ja pusa on laenatud minu tütrelt. Kui tore on see aeg, kui saab sõbralikult teineteise kappi piiluda ja asju vahetada. 

Selleks, et helesinine mantel minu outfitis mõttekaaslase leiaks, sidusin käekoti sanga külge siidsalli. Viimase kinkis mulle kunagi üks vintage`i kaupmees. Nimelt läksin temaga intervjuud tegema ja äkki tõmbas ta on taskust välja väikese salli. „See on Hermès. Ma mõtlesin, et Hermès peaks sulle meeldima,” nentis ta. Mul ei jäänud muu üle, kui küsida vastu: „Kellele siis Hermès siidsall ei meeldiks?”    


PHOTOS: Kristi Kullerkupp
SHARE:

Thursday, January 10, 2019

Why I Don't Believe in New Year's Resolutions



I don’t believe in New Year’s resolutionsI used to make them left and right. And I really don’t remember seeing any of them through completely. To be honest, I don’t even remember what they were about, but I believe that you can make a fresh start absolutely every day. This is something that was taught to me by the saying - character is destiny.

It stuck with me at a very young age, I was 20 at the time. I remember it clearly because I recently found a diary I was keeping at the time. And I have thought about this saying through my diary and tried to improve my character. Reading my diary today, I find a thread of thought that has accompanied me throughout the years x if your character is your destiny’s then you can change your destiny through changing your character. My life journey can take a new and better direction if I train a particularly bad characteristic into something new better and kill off some weakness within.

And you don’t need a new year for that. You need a decision. Determination. And staying true to yourself. And the most unpleasant part - you have to be honest with yourself for that. The latter one is indeed unpleasant because who would want truth slapping them right in the face? But all of this can be trained if I really want a thing in my life to finally change.

Just a few examples from my own life. I’ve asked myself once - do I have to work with a boss who gnaws at my soul every day? Is it my destiny to fall asleep with a heavy heart every night and wake up with an even heavier heart? Or can I shake the fear of the future from my character and move forward with my life? It’s probably not easy leaving ea job, but when you make the plan and decide that peace of mind is more important, then your life will take a turn for the better. And let’s be honest - there’s no time to think that this will be my New Year’s resolution, those situations are best walked out of as quickly as your plan allows.

The second story - I was recently looking into the background of a person with the idea of possibly doing a project with them. And I was told that they are alert for five minutes and most things are left undone. Most things are postponed. No character. No spine. I didn’t know what to stay and with mild dread I actually turned the gaze inwards. I’m not the one who’s alert for just five minutes? I also postpone things. Sometimes I think - I’ll do it tomorrow or the day after... Having recovered from the horror story that I’d heart about that person I wanted to work with, I made a excision to never postpone anything ever again. I don’t want to be the person who postpones things.

This one time I got a lot of inspiration from a trainer who asked me whether I really didn’t have a window in my day to allow myself a workout. And hence I often think about various windows in my life - if I have the energy to write today, I will. I will write the whole day, because I feel that the window is open and it’s as if my thoughts are part of some conspiracy in order to end up on the paper. There are days I don’t want to hear anything about cleaning. But one thing that opens all windows for me for that particular activity is anger and disappointment. Often about the tiniest of things. And so I use that energy with a passion - today is not the best day, but it’s the best day for cleaning. The annoying shelf becomes organised again and all of a sudden it’s not that annoying anymore. It’s quite nice.

Again and again I find that the biggest craft in life is the ability to say no to nice things. During the holidays, I decided that my January has to be calm. I am on vacation and during that time I’ll paint the wall of the new guest room, then I’ll put a lot of my clothes on sale. But already in December, wonderful propositions started appearing - would I be up for this one job, would I come to this and that great event or do I have time to meet for a coffee. And just when I was about to say yes, I realised that the calm that I had promised will never come if I say yes to those things and postpone my own plans again. My wall would not get painted. My clothes would still be waiting for a new owner. And I am full of discontent. So I turned down every project and pushed meetings into February. And that moment I felt I had the character to stay true to myself.

And finally, parties. How many parties full of alcohol and (most probably) meaningless chatter are we able to attend? Or those events with wonderful people that at the end of the day bring a sleepless night and only a half day? And the main thing - do we always have to accept that one or two or three glasses of alcohol or decide to go for an alcohol free drink that day instead? A friend of mine once said she sleeps through most weekends, because the parties are so wild she deals asleep with her shoes on. “What can you do - destiny!l she joked. But in reality, every party-loving person can decide for themselves whether their destiny is to wake up with a heavy sigh weekend after a weekend and stay in bed, or enjoy the day with a clear head. Last year, Schweppes introduced new tonics at a party where you could choose cocktails with or without alcohol. I picked all my drinks alcohol-free and thought that it was the ultimate comfort zone - a wonderful cocktail night without a headache in the morning, and I briskly walked home through the evening city. So I’m delighted to wish all my readers Happy New Year with Schweppes Spritz! Mix yourself a bubbly alcohol-free cocktail with Schweppes to celebrate the weekend, and enjoy every moment.




Ma ei usu uue aasta lubadustesse. Ma jagasin neid endale kunagi vasaku ja parema käega. Ja ma absoluutselt ei mäleta, et oleksin neist ühtegi lõplikult täide viinud. Kui aus olla, siis mulle isegi ei meenu enam, millised need lubadused olid. Kuid ma usun, et absoluutselt iga päev on võimalik uuesti alustada. Seda õpetas mulle ütlus - su iseloom on su saatus.

See jäi mind väga noorena kummitama. Ma olin toona 20aastane. Ma mäletan seda täpselt seepärast, et leidsin hiljuti oma päeviku, mida sel ajal pidasin. Ja ma olen läbi oma päeviku vahelduva eduga mõelnud sellele ütlusele ja üritanud oma iseloomu parandada. Lugedes tänases päevas oma päevikut, leian ma mõttekäigu, mis on mind saatnud nüüd juba läbi pikkade aastate - kui iseloom on minu saatus, siis iseloomu muutes on mul võimalik muuta oma saatust. Minu elukäik võib suure tõenäosusega saada pidevalt uue ja parema suuna, kui ma treenin mõne eriti kehva iseloomujoone paremaks ja tapan endas järjekordse nõrkuse.

Ja selleks pole tõesti uut aastat vaja. Selleks on vaja otsust. Otsusekindlust. Ja endale kindlaks jäämist. Ja mis kõige ebameeldivam - selleks tuleb enda vastu aus olla. See viimane on tõesti ebameeldiv, sest kes ikka tahab endale tõde näkku paisata? Aga see kõik on treenitav, kui ma tõesti tahan, et üks või teine asi lõpuks ometi muutuks.

Vaid mõned näited minu elust. Ma olen endalt kunagi küsinud: kas ma pean töötama koos ülemusega, kes närib iga päev minu hinge? Kas minu saatus on igal õhtul raske südamega uinuda ja hommikul veelgi raskema südamega ärgata? Või on mul võimalik oma iseloomust hirm tuleviku ees maha raputada ja eluga edasi minna? Töölt lahkumine pole ilmselt kerge, aga sa kui teed plaani ja otsustad, et hingerahu on tähtsam, siis võtab elu parema pöörde. Ja olgem ausad – siin pole aega mõelda, et see on minu uue aasta lubadus, sellistest situatsioonidest tuleb lahkuda nii kiiresti kui sinu plaan seda võimaldab.

Teine lugu - hiljuti ma küsisin ühe inimese tausta, kas temaga võiks üht projekti koos teha? Ja mulle öeldi: „Ta on viis minutit virk ja siis jätab enamus asju tegemata. Ta lükkab asju edasi. Tal pole mingit iseloomu. Ega selgroogu.” Ma ei osanud midagi öelda ja jäin pigem õudusega endasse vaatama. Ega mina pole ometi see, kes on viis minutit virk? Sest ka mina lükkan asju edasi. Vahel ma mõtlen – ma teen seda homme või ülehomme ... Olles toibunud õuduslugudest, mida ma kuulsin inimese kohta, kellega soovisin koostööd teha, otsustasin endamisi, et ma ei lükka enam mitte ühtegi asja edasi. Ma ei taha enda jaoks olla see, kes lükkab asju edasi. Ja kui ma pole enda jaoks see, kes lükkab tegemisi homse varna, pole ma seda ka enam teiste jaoks.

Kord sain ma palju inspiratsiooni treenerilt, kes küsis minu käest: „Kas sinu päevas pole tõesti sellist akent, et endale üks trenn lubada?” Ja nii mõtlen ma tihti oma elus erinevatele akendele – kui täna on mul jõudu kirjutada, siis ma teen seda. Ma kirjutan kasvõi terve päeva, sest ma tunnen, et see aken on praegu lahti ja mõtted on minuga justkui salanõusse heitnud, et hoogsalt paberile jõuda. On päevi, kui ma ei taha koristamisest mitte midagi kuulda. Kuid üks, mis avab minu jaoks kõik aknad selleks tegevuseks, on viha ja pettumus. Vahel väga-väga väikestest asjadest. Ja nii kasutan ma seda energiat kirglikult. Ma ütlen endale: „Täna pole olnud parim päev, kuid see on parim päev koristamiseks. See tüütu riiul saab süsteemi tagasi ja äkitselt ta pole enam tüütu. Ta on täitsa ilus!”

Ikka ja jälle leian ma, et suurim oskus elus on öelda meeldivatele sündmustele „ei”. Pühade ajal otsustasin, et minu jaanuar peab tulema rahulik. Mul on puhkus ja sel ajal värvin ma ära uue külalistetoa ja siis panen müüki palju oma riideid. Kuid juba detsembris hakkas tulema imelisi pakkumisi – kas ma teeks ühe töö, kas ma osaleksin teisel ja kolmandal über-üritusel või kas mul on aega kohvitamiseks kokku saada? Ja just siis, kui ma olin ütlemas jah, mõistsin ma, et seda rahu, mida ma olin endale lubanud, ei tulegi, kui ma ütlen nendele kõigele „jah” ja lükkan oma tegemised taas edasi. Minu sein jääb värvimata. Minu riided ootavad ikka uut omanikku. Ja ma olen tulvil rahuolematust. Nii ütlesin ma igale projektile ei ja lükkasin kohtumised veebruarisse. Ja sel hetkel ma tundsin, et minus on iseloomu jääda endale kindlaks.

Ja lõpuks peod. Kui paljudel pidudel, mis on tulvil alkoholi ja (suure tõenäosusega) tühist loba, me suudame käia? Võid neid imetoredate inimestega üritusi, mis päeva lõpuks toovad kaasa magamata öö ja pooliku päeva? Ja mis põhiline: kas me peame alati võtma vastu selle ühe või kaks või kolm pokaali alkoholi või otsustame sel sündmusel hoopis klaasikese alkoholivaba joogi kasuks? Või miks mitte teha hoopis pidu alkoholivaba kokteiliga? Mu sõbranna ütles kord, et ta magab tavaliselt enamus nädalavahetused maha, sest peod on lihtsalt nii rajud, et ta uinub enamasti kingad jalas. „Mis teha – saatus!” viskas ta nalja. Aga tegelikult võib iga peolembeline inimene ise otsustada, kas tema saatus on nädalavahetusest nädalavahetusse ärgata raske ohkega ja jääda voodisse või nautida päeva selge pilguga. Möödunud aastal esitles Schweppes värvika peo raames uusi toonikuid ja seal sai valida alkoholiga või alkoholita kokteile. Ma valisin kõik joogid ilma alkoholita ja mõtlesin, et see on tõeline mugavustsoon – kokteilidest koosnev õhtu, millele ei järgne hommikust peavalu. Seega on mul suur rõõm soovida koos Schweppesiga kõigile lugejatele head uut aastat! Sega endale nädalavahetuse puhul alkoholivaba kokteil Schweppes Spritziga ja tunne igast hetkest rõõmu. 




PHOTOS: Kristi Kullerkupp

SHARE:
Blogger Template Created by pipdig