Thursday, January 10, 2019

Why I Don't Believe in New Year's Resolutions



I don’t believe in New Year’s resolutionsI used to make them left and right. And I really don’t remember seeing any of them through completely. To be honest, I don’t even remember what they were about, but I believe that you can make a fresh start absolutely every day. This is something that was taught to me by the saying - character is destiny.

It stuck with me at a very young age, I was 20 at the time. I remember it clearly because I recently found a diary I was keeping at the time. And I have thought about this saying through my diary and tried to improve my character. Reading my diary today, I find a thread of thought that has accompanied me throughout the years x if your character is your destiny’s then you can change your destiny through changing your character. My life journey can take a new and better direction if I train a particularly bad characteristic into something new better and kill off some weakness within.

And you don’t need a new year for that. You need a decision. Determination. And staying true to yourself. And the most unpleasant part - you have to be honest with yourself for that. The latter one is indeed unpleasant because who would want truth slapping them right in the face? But all of this can be trained if I really want a thing in my life to finally change.

Just a few examples from my own life. I’ve asked myself once - do I have to work with a boss who gnaws at my soul every day? Is it my destiny to fall asleep with a heavy heart every night and wake up with an even heavier heart? Or can I shake the fear of the future from my character and move forward with my life? It’s probably not easy leaving ea job, but when you make the plan and decide that peace of mind is more important, then your life will take a turn for the better. And let’s be honest - there’s no time to think that this will be my New Year’s resolution, those situations are best walked out of as quickly as your plan allows.

The second story - I was recently looking into the background of a person with the idea of possibly doing a project with them. And I was told that they are alert for five minutes and most things are left undone. Most things are postponed. No character. No spine. I didn’t know what to stay and with mild dread I actually turned the gaze inwards. I’m not the one who’s alert for just five minutes? I also postpone things. Sometimes I think - I’ll do it tomorrow or the day after... Having recovered from the horror story that I’d heart about that person I wanted to work with, I made a excision to never postpone anything ever again. I don’t want to be the person who postpones things.

This one time I got a lot of inspiration from a trainer who asked me whether I really didn’t have a window in my day to allow myself a workout. And hence I often think about various windows in my life - if I have the energy to write today, I will. I will write the whole day, because I feel that the window is open and it’s as if my thoughts are part of some conspiracy in order to end up on the paper. There are days I don’t want to hear anything about cleaning. But one thing that opens all windows for me for that particular activity is anger and disappointment. Often about the tiniest of things. And so I use that energy with a passion - today is not the best day, but it’s the best day for cleaning. The annoying shelf becomes organised again and all of a sudden it’s not that annoying anymore. It’s quite nice.

Again and again I find that the biggest craft in life is the ability to say no to nice things. During the holidays, I decided that my January has to be calm. I am on vacation and during that time I’ll paint the wall of the new guest room, then I’ll put a lot of my clothes on sale. But already in December, wonderful propositions started appearing - would I be up for this one job, would I come to this and that great event or do I have time to meet for a coffee. And just when I was about to say yes, I realised that the calm that I had promised will never come if I say yes to those things and postpone my own plans again. My wall would not get painted. My clothes would still be waiting for a new owner. And I am full of discontent. So I turned down every project and pushed meetings into February. And that moment I felt I had the character to stay true to myself.

And finally, parties. How many parties full of alcohol and (most probably) meaningless chatter are we able to attend? Or those events with wonderful people that at the end of the day bring a sleepless night and only a half day? And the main thing - do we always have to accept that one or two or three glasses of alcohol or decide to go for an alcohol free drink that day instead? A friend of mine once said she sleeps through most weekends, because the parties are so wild she deals asleep with her shoes on. “What can you do - destiny!l she joked. But in reality, every party-loving person can decide for themselves whether their destiny is to wake up with a heavy sigh weekend after a weekend and stay in bed, or enjoy the day with a clear head. Last year, Schweppes introduced new tonics at a party where you could choose cocktails with or without alcohol. I picked all my drinks alcohol-free and thought that it was the ultimate comfort zone - a wonderful cocktail night without a headache in the morning, and I briskly walked home through the evening city. So I’m delighted to wish all my readers Happy New Year with Schweppes Spritz! Mix yourself a bubbly alcohol-free cocktail with Schweppes to celebrate the weekend, and enjoy every moment.




Ma ei usu uue aasta lubadustesse. Ma jagasin neid endale kunagi vasaku ja parema käega. Ja ma absoluutselt ei mäleta, et oleksin neist ühtegi lõplikult täide viinud. Kui aus olla, siis mulle isegi ei meenu enam, millised need lubadused olid. Kuid ma usun, et absoluutselt iga päev on võimalik uuesti alustada. Seda õpetas mulle ütlus - su iseloom on su saatus.

See jäi mind väga noorena kummitama. Ma olin toona 20aastane. Ma mäletan seda täpselt seepärast, et leidsin hiljuti oma päeviku, mida sel ajal pidasin. Ja ma olen läbi oma päeviku vahelduva eduga mõelnud sellele ütlusele ja üritanud oma iseloomu parandada. Lugedes tänases päevas oma päevikut, leian ma mõttekäigu, mis on mind saatnud nüüd juba läbi pikkade aastate - kui iseloom on minu saatus, siis iseloomu muutes on mul võimalik muuta oma saatust. Minu elukäik võib suure tõenäosusega saada pidevalt uue ja parema suuna, kui ma treenin mõne eriti kehva iseloomujoone paremaks ja tapan endas järjekordse nõrkuse.

Ja selleks pole tõesti uut aastat vaja. Selleks on vaja otsust. Otsusekindlust. Ja endale kindlaks jäämist. Ja mis kõige ebameeldivam - selleks tuleb enda vastu aus olla. See viimane on tõesti ebameeldiv, sest kes ikka tahab endale tõde näkku paisata? Aga see kõik on treenitav, kui ma tõesti tahan, et üks või teine asi lõpuks ometi muutuks.

Vaid mõned näited minu elust. Ma olen endalt kunagi küsinud: kas ma pean töötama koos ülemusega, kes närib iga päev minu hinge? Kas minu saatus on igal õhtul raske südamega uinuda ja hommikul veelgi raskema südamega ärgata? Või on mul võimalik oma iseloomust hirm tuleviku ees maha raputada ja eluga edasi minna? Töölt lahkumine pole ilmselt kerge, aga sa kui teed plaani ja otsustad, et hingerahu on tähtsam, siis võtab elu parema pöörde. Ja olgem ausad – siin pole aega mõelda, et see on minu uue aasta lubadus, sellistest situatsioonidest tuleb lahkuda nii kiiresti kui sinu plaan seda võimaldab.

Teine lugu - hiljuti ma küsisin ühe inimese tausta, kas temaga võiks üht projekti koos teha? Ja mulle öeldi: „Ta on viis minutit virk ja siis jätab enamus asju tegemata. Ta lükkab asju edasi. Tal pole mingit iseloomu. Ega selgroogu.” Ma ei osanud midagi öelda ja jäin pigem õudusega endasse vaatama. Ega mina pole ometi see, kes on viis minutit virk? Sest ka mina lükkan asju edasi. Vahel ma mõtlen – ma teen seda homme või ülehomme ... Olles toibunud õuduslugudest, mida ma kuulsin inimese kohta, kellega soovisin koostööd teha, otsustasin endamisi, et ma ei lükka enam mitte ühtegi asja edasi. Ma ei taha enda jaoks olla see, kes lükkab asju edasi. Ja kui ma pole enda jaoks see, kes lükkab tegemisi homse varna, pole ma seda ka enam teiste jaoks.

Kord sain ma palju inspiratsiooni treenerilt, kes küsis minu käest: „Kas sinu päevas pole tõesti sellist akent, et endale üks trenn lubada?” Ja nii mõtlen ma tihti oma elus erinevatele akendele – kui täna on mul jõudu kirjutada, siis ma teen seda. Ma kirjutan kasvõi terve päeva, sest ma tunnen, et see aken on praegu lahti ja mõtted on minuga justkui salanõusse heitnud, et hoogsalt paberile jõuda. On päevi, kui ma ei taha koristamisest mitte midagi kuulda. Kuid üks, mis avab minu jaoks kõik aknad selleks tegevuseks, on viha ja pettumus. Vahel väga-väga väikestest asjadest. Ja nii kasutan ma seda energiat kirglikult. Ma ütlen endale: „Täna pole olnud parim päev, kuid see on parim päev koristamiseks. See tüütu riiul saab süsteemi tagasi ja äkitselt ta pole enam tüütu. Ta on täitsa ilus!”

Ikka ja jälle leian ma, et suurim oskus elus on öelda meeldivatele sündmustele „ei”. Pühade ajal otsustasin, et minu jaanuar peab tulema rahulik. Mul on puhkus ja sel ajal värvin ma ära uue külalistetoa ja siis panen müüki palju oma riideid. Kuid juba detsembris hakkas tulema imelisi pakkumisi – kas ma teeks ühe töö, kas ma osaleksin teisel ja kolmandal über-üritusel või kas mul on aega kohvitamiseks kokku saada? Ja just siis, kui ma olin ütlemas jah, mõistsin ma, et seda rahu, mida ma olin endale lubanud, ei tulegi, kui ma ütlen nendele kõigele „jah” ja lükkan oma tegemised taas edasi. Minu sein jääb värvimata. Minu riided ootavad ikka uut omanikku. Ja ma olen tulvil rahuolematust. Nii ütlesin ma igale projektile ei ja lükkasin kohtumised veebruarisse. Ja sel hetkel ma tundsin, et minus on iseloomu jääda endale kindlaks.

Ja lõpuks peod. Kui paljudel pidudel, mis on tulvil alkoholi ja (suure tõenäosusega) tühist loba, me suudame käia? Võid neid imetoredate inimestega üritusi, mis päeva lõpuks toovad kaasa magamata öö ja pooliku päeva? Ja mis põhiline: kas me peame alati võtma vastu selle ühe või kaks või kolm pokaali alkoholi või otsustame sel sündmusel hoopis klaasikese alkoholivaba joogi kasuks? Või miks mitte teha hoopis pidu alkoholivaba kokteiliga? Mu sõbranna ütles kord, et ta magab tavaliselt enamus nädalavahetused maha, sest peod on lihtsalt nii rajud, et ta uinub enamasti kingad jalas. „Mis teha – saatus!” viskas ta nalja. Aga tegelikult võib iga peolembeline inimene ise otsustada, kas tema saatus on nädalavahetusest nädalavahetusse ärgata raske ohkega ja jääda voodisse või nautida päeva selge pilguga. Möödunud aastal esitles Schweppes värvika peo raames uusi toonikuid ja seal sai valida alkoholiga või alkoholita kokteile. Ma valisin kõik joogid ilma alkoholita ja mõtlesin, et see on tõeline mugavustsoon – kokteilidest koosnev õhtu, millele ei järgne hommikust peavalu. Seega on mul suur rõõm soovida koos Schweppesiga kõigile lugejatele head uut aastat! Sega endale nädalavahetuse puhul alkoholivaba kokteil Schweppes Spritziga ja tunne igast hetkest rõõmu. 




PHOTOS: Kristi Kullerkupp

SHARE:

2 comments

  1. Ma isegi ei saanud aru, kas oli reklaampostitus või mitte :D
    Aga satttusin jälle lugema ja pean tõdema- aastad mööduvad, aga sina, su karakter ja kirjutised on endiselt väga meeltmõõda.
    Edukat ja enesekindlat 2019ndat aastat, Stella! :)

    ReplyDelete
  2. Nii hästi kirjutatud lugu! Mulle meeldib ka leida endale peol mõni hea alkoholivaba jook, millega nautida õhtut ja mida saab meenutada hea sõna (mitte peavaluga) järgmine päev:) Schweppes on hea soovitus, aitäh!

    ReplyDelete

Blogger Template Created by pipdig