Friday, December 27, 2013

Kolm kaadrit: Pühad ja topeltrõõm

 Jõululaupäeval käisin perega oma vanematel külas. Kuigi mulle meeldib mõelda, et oskan hästi süüa teha, kipub see mõte minu peakesest lahkuma  kohe, kui mu kuldsete kätega vend Ati kööki astub. Tänavu jõulude ajal tegi Ati maitsva seaprae ja mina ... koorisin kartuleid. Keegi peab ju ka seda tegema. 

Minu tütar Rene ootas jõululauas peamiselt, millal jõuluvana kingid toob ning uuris enne jõuluvana tulekut vanaemalt-vanaisalt, et ega nad juhuslikult ei tea, kas ta saab praktilise kingi või ikka Monster High Barbie ... Väljend "praktiline kingitus" pärineb ilmselt minult, sest jõulukinke tehes üritasin sel aastal säilitada praktilist meelt. Näiteks emale, kes sai minult sünnipäevaks punase käekoti, kinkisin jõulude puhul punased nahkkindad. Isa sai sussid ja tema meelehärmiks unustasin kogemata koju kommikarbi, mida ta elukutselise maiasmokana ilmselt jõuluvanalt kõige enam ootas ... Noh. Ta sai selle eile kätte. Kinke lunastades naerutab isa meid alati pööraselt koomiliste jõululuuletustega ja loeb neid vahel ka meie eest. Ma ise olen täielik puupea, kes ei ole saanud mitte ühtegi luuletust mitte kunagi korralikult pähe, seda enam rõõmustas mind mu tütar, kes küll minusse pole ja mõned vahvad salmid esitas ning loodetud Monster High Barbie lunastas.


Minu suurim (jõulu)soov tütre kasvatamisel on see, et temast ei tuleks tüütut vingurit, kes iga asja pärast hädaldaks. Pole midagi hullemat kui hädaldav naine. Kuna valgeid jõule ei tulnud ja mulle tundus, et kõik lehepealkirjad ja prouad turul ainult sellest rääkisid (loe: vinglesid), tegin kodustele ettepaneku riietuda pühade puhul suviselt ja võtta väljas kallavat vihma kui suurt seiklust. Mulle tundus, et see töötas ja mina panin selga oma lemmikuima suvekleidi. Rene tõi välja torbikud, mida viimati tema sünnipäeval peas kandsime ja lõbu oli laialt.

 Minu ema oskab üllatada, kinkides mulle täiesti ootamatult kõrvarõngad, mida ta oli mind sünnitades kandnud. Täiesti sürreaalne. Aga kui keegi on võimeline ka sünnitusel kõrvarõngaid kandma, siis on see just minu ema. "Kullake, need on hõbedast ja käivad kõrva küljes kruviga, väga mugav sünnitusel kanda. Tahtsin need nüüd sulle kinkida," lausus ema mulle karbikest ulatades. Mu ema oleks nagu filmist.


Kass Kiskja käitus pühade ajal ootuspäraselt ja üritas meie kuuske mitu korda vallutada. See pole esimene, teine ega kolmas aasta, kui me tuleme koju ja kuusk on toas peaaegu pikali ning Kiskja vaatab meid oma suurte silmadega justkui küsides: "Mis on pildil valesti?" ja Rene hüüab: "Oi, kui nunnu! Kiska ajas jälle kuuse ümber!"


Jõululaupäevale järgnenud pühad ämma juures möödusid sarnaselt eelmistele aastatele - esmalt pakkus ta meile seapraadi, seejärel teatas, et kohe saab valmis küülik ja ahjus ootab järge täidetud part. Seega käisime vahepeal jalutamas ja hiljem küülikut mekkides valmistas mulle tuska minu tütar, kes soovis kartuli ja hapukapsa kõrvale hoopis viinereid ... "Ma ei söö jänkut! Mitte mingil juhul!" sõnas ta viinreid vitsutades. Minu pahameel aga haihtus täielikult, kui ta otsustas tordi asemel maiustada mustikatega, mis vanaema külmikust välja tõi.



Üks, mis mind pühade ja sünnipäevade ajal ei väsi üllatamast, on kingituste hulk, millega vanavanemad on võimelised oma lapselast üllatama (loe: üle kallama, võid ka lugeda: koormama). Kõike on lihtsalt liiga palju ja laps ei suuda lõpuks millestki erilist rõõmu tunda. Õigemini tunneb ta rõõmu ühest asjast ja teised on siis kuude viisi ootel ... Mäletan, et läinud aastal unustas Rene vanaemalt saadud põhjatu kingikoti meie elutuppa diivani alla ja leidis selle kuu aja möödudes üles. Kuigi ta oli kingitused jõulude ajal kõik avanud, polnud tal kuu aega hiljem isegi meeles, et ta oli neid kunagi varem näinud. Rääkisin sellest nii emale kui ka ämmale ja mõlemad nentisid: "No näed kui tore - topeltrõõm!" Ma tean, vanavanemad kipuvad oma lapselapsi liialt hellitama ja mul ei jää muud üle, kui seda kõike hämmeldusega pealt vaadata.

Mulle endale valmistas suurt rõõmu, kui mu abikaasa teatas detsembri alguses, et tellis mulle kaks raamatut, mida ma olevat juba eelmisel aastal jõuluks soovinud saada. "Ega sa ise neid vahepeal salaja ei tellinud?" küsis ta kahtlustavalt. Vastasin, et ei tellinud ja jäin elevusega ootele. Täna õngitsesin esimese raamatu postkastist välja ka kui hästi läheb, saan enne uut aastat ka teise kätte. No näed. Topeltrõõm.
SHARE:

25 comments

  1. Oi, see oli nii mõnus lugemine. Aitäh! :)

    ReplyDelete
  2. Väga mõnus lugemine. Kusjuures ma ka "jänkut" ei sööks, isegi parti mitte, mingi kiiks vist, et läheb ainult sealiha, kana ja kala heal juhul. Lihtsalt ei suuda muud süüa, vaimselt hakkab vastu mingil põhjusel. Plus, peale seda kui vanaema tahtis, et abistaksin teda verivorstide tegemisel, ei söö ma enam neid kah :D
    Minul möödusid pühad pool päeva elukaaslase sugulastega istudes ja õhtul minu vanemate juures sugulastega rahulikult istudes nagu igal aastal traditsioon on:)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma olen harva küülikut söönud, kuid Rene lause pani mind samuti mõtlema. Mõte uitas ja jõudis ühe minu lemmiku, Beatrix Potteri "Peter Rabbit" seikluste juurde, mida tütrele paar aastat tagasi ette lugesin ... Kas ma sinises kuues Peterit sööksin? Vaata pilte ja arva ära kolm korda :D :http://www.peterrabbit.com/en/

      Delete
  3. Lust oli Sinu jõulude kohta lugeda - väga armas ja lõbus!
    Meie Maikiga veetsime oma jõulud Valgas onu pool. Onu kuulis mu kurba omaette podisemist: "Facebooki ilmub järjest rohkem pilte teiste jõuludest, ilusatest kuuskedest ja kohustuslikust pildist kuuse ees. Tahan kaaa!". Onu võttis sahtlist kirve välja, pani põrandale ja ootele. Hommikul vara läks tööle, kirves oli põrandalt kadunud. Hihihiii! Tagasi tuli ilusa kuusega ja pani püsti. Ehteid soetasime ka juurde, sest kahjuks olemasolevad vanast ajast olid paljud katkised ja üleüldse olid paljud kadunud, ka maal vanaema majas neid ei olnud. Ehtisin kuuse ära, Maik ei tahtnud torkivate okaste tõttu kaasa lüüa. No kahju, aga mis siis ikka. Kuusk ehitud ja kutsusin onu ja Maiki vaatama. Maik: "Oooooo, väuuuuuuu, kuuuuuuuuuuusepuuuuu! Ilus kuusepuuuu! Ägeeee!" Laps oli nii rõõõmus ja kilkas veel: "Hakkame tatsima nüüd!" Onul tuli kerge naeratus näole - no ilmselgelt meeldis ja tore, kui rõõmu lapsele nii palju valmistab. Viimati oli kuusk tosin pluss aastat tagasi lapsepõlve kodus ja onu juures.
    Jõululaupäeval käisime maal ja sealt edasi natuke Harglas surnuaias, minu vanemate, vanavanemate, vanatädide, teise onu haudadel. Pimedas. Nii ilus oli seal, küünlad üle surnuaia särasid ja maagiline tunne tekkis.
    Esimesel jõulupühal külastas onu ka paar tuttavat ja sai söödud ja ka pits napsust ära ei õelnud ma.
    Teisel jõulupühal oli mul kiirvisiit viljandisse ja täna, just enne lõpetasin piparkookide glasuurimisega. No head ideed tulevad mul alati viimasel päeval või hiljemgi.
    Kinke saime ka kõik ja rõõmu oli ka nende üle.
    Mul juba uued ideed valmis järgmiseks aastaks ja tean, et soetan varem asjad ära, viimasel hetkel võimatu ja hullumaja. Peaks ka toimima nii nagu Sina emaga - suvel kinke ostma ja pakkima.
    Aitäh toreda ülevaate eest - nii lahe!

    Maris.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Väga lõbus on tulevikus pojale meelde tuletada, et sa ei tahtnud kuuske ehtida, sest kartsid okkaid. Muinajutu pealkiri lausa valmis: "Poiss, kes kartis kuuske". PS. Sinu ja teiste võitjate kingid lähevad pühapäeval lõpuks teele. Seega - üks kingitus on Sinu poole veel teel :)

      Delete
    2. Jah, "Poiss, kes kartis kuuske". Loodan, et järgmine aasta jälle võimalus kuuske ehtida ja kindlasti palun tal proovida.
      Toimeta kingiga täpselt nii, kuidas endale mugavam. :)
      Aitäh!

      Delete
  4. Teil olid ikka väga mõnusad jõulud! Nii palju süüa ka... :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Süüa oli liiga palju, tundsin end kui täistopitud part. Aga pärast suurt einet aitab alati väike jalutuskäik.

      Delete
  5. Nii mõnus lugemine tõesti. Meil on jõulud minu ja kallima peredes nii erinevad nagu siga ja kägu. Rasmuse vanemate juures on traditsiooniline jõulu õhtupoolik seaprae ja jõulumehega. Heal juhul võtab keegi naisperest (mina) pokaali punast veini. Enne kaheksat jõuab sealt alati koju tagasi. Minu suguvõsa jõulud on aga nagu uhke juubel. Laud on lookas nii erinevast söögikraamist (igaüks saab ülesandeks midagi tuua) kui ka parimast rõõmujoogist. Tantsu ja tralli jagub seni kuni mu kallima näpud kitarri tinistamisest villis või naistel saab meeste jorisemisest kõrini... enamasti kestab pidu varajaste hommikutundideni.
    Minu jaoks on mõlemad koosviibimised ühtmoodi armsad.
    Naljakas on aga see, et alati satub mu pere jämm enne ämma-äia õhtut olema.

    Tervitan,
    Kelli

    ReplyDelete
    Replies
    1. Viimane lause on kogu loo juures lihtsalt suurepärane püant :) Ilusat lõppevat aastat Sulle ja Su perele. Pikk pai pisikesele.

      Delete
  6. Nii vahva sooja tunde tekitasid oma postitusega :) Nagu mõni armas jõulufilm :) Aitäh Sulle!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tänan soojade sõnade eest. See on mul üle viie aasta esimene, mil ma ei pidanud tööl graafikujärgselt pühade ajal valves olema ja jõuludel oli tõesti teine maik. Aeg voolas omasoodu ja kuhugi ei olnud kiiret. :) Ilusat aasta lõppu!

      Delete
  7. Mina istuksin su tütrega ühes paadis selle jänese söömise koha pealt. Seda vist seepärast, et mul on endal üks väike armas jänkupoeg.

    Aga nagu ikka, Stella, ilus ilus jutt, ladus ja tabav.
    Jõulud on mu lemmik "aastaaeg", alati on olnud selles ajas midagi müstilist ja salapärast. Jah, ka see aasta, kui mina olen suureks kasvanud ning kui vihma sadas... tuli jõuluvana, lugesime salme, kes mängis pilli ja kes tegi lihtsalt pai.
    Veidike kirjutasin blogis ka - www.cosmeticspower.blogspot.com

    Ilusat aastavahetust!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Näib, et ma olen ka ise sinna paati istunud. Lapsed näevad kõike palju selgemalt ja vastused on ka konkreetsed: "Mina jänkut ei söö!" :D Tulen kohe ka Sinu postitust uurima.

      Delete
  8. Mina ei ole enda arust küülikut ja parti söönud veel. Aga prooviksin ikka.
    Kana, kala, siga, veis, põder - nende lihatooteid söönud küll.
    Verivorsti olen väikese lapsena maal teinud ka - siiani söön. Maik sööb ka. Sõbranna näiteks ei söö sellepärast või neid ei söö, kus tangud sees on.
    Onu teeb ilgelt häid sea- ja veiseliha konserve - vot need on delikatessid!

    Maik luges lasteaias õpitud salmi kõigile, kes kinke tegid talle: "Tasa, tasa, tasa, õues sajab lund. Tasa, tasa, tasa, karumõmm näeb und." Vahepeal lisas sellele salmile veel otsa" Tasa, tasa, tasa, õues sajab lund. Tasa, tasa, tasa, siilipoiss näeb und".
    Mina aga vingerdasin end salmidega välja, no ei jõudnud ära õppida uut ja lihtsatki. Alustasin umbes nii ja keegi teine lõpetas minu eest: "Jõuluvana punanine, hüppas üle laualina.." ja seesamune lõpetati minu eest.
    Ise tegin ka kingikesi ja traditsiooniks on saanud nimelised suured piparkoogid sõbrantsidele teha. Onule kinkisin igast vajalikku, mida ta ka kasutaks ära.
    Kuna ise oleme valgas, siis jätsin viljandi sõbrannale võtmed. Tema kingipakk oli minu juures. Ja juhatasin ta siis sõnumi teel minu juurde, et tema kingikapp on minu juures, Maiki toas, kummututi peal. Seal oli hoopis tema üllatuseks kiri, kus seisis "Appi! Appi! Kuri päkapikk on Sinu paki minema viinud! Et see üles leida, täida mõned punktid ja leia juhend nr2 ja siis igas järgnevas oli info uue juhendi asukohaga. Lõpuks eelviimane juhend nõudis mulle helistamist. Et saaksin salmi küsida ja viimase juhendi asukoha õelda. Viimane juhend nõudis veel paar lisaülesannet ja siis lõpuks oli kirjas, et kink asub köögis kõige kõrgemal kapis. Ta oli väga rahul oma kingipakiga ja sai oma soovitud asjad. Mina sain temalt soovitud asja ehk Sulemehe kalendermärkmiku, pruuni nahkse, lilledega pealt ja Maikile kingitud kink oli Maikile ikka nii meelepärane, et siiani on kuulda, kus kiidab kinki "Nii ägaeeee!". Sai liiklus-mati omale.
    Uue aasta puhul kingin ühele pealinna sõbrale iPhone 5s-i , mida ta nii väga ihaldab. Nii nii väga, et ma tegin selle iPhone 5S-i talle. Piparkoogina. Ja leidsin ka poest mänguasja-iPhone´i. Topeltrõõm :D
    9.detsembril panin paki florida poole teele- ehk siis enda vennale. Talle mekib Vana Tallinn vol 50%. No ega ma siis vennat unustanud pole, saatsingi. Eks muidugi jõulude eel on postipunktides tööd topelt-kolm ja pakk läks seekord 2 nädalaga kohale. Eelmine läks nädalaga. Venna sai paki kätte 24.detsembril. Õigemat kuupäeva polekski saanud olla. Lisaks linnupiima kompvekid, kamatahvel, üliilus jõulukaart ja pisike magnetkalender viljandi lossimäe pildiga. Minupoolne rõõm oli vist suurem, kui vennal endal - pakk jõudis ilusti kohale ja nii õigeks ajaks. Aga venna ikka ütleb "Minu lemmikjook"
    Liibanoni ja Saksamaale saatsin jõulukaardid. Saksamaa sõbrants sai kätte üsna kiiresti kuid liibanoni sõbra kaart pole veel temani jõudnud. Kuigi liibanonist leetu on tema poolt näiteks kaart kohale jõudnud. Ilmselt ka mulle, aga mind pole kodus ja sõbranna siis tsekib postkasti täna või esmaspäeval.
    Oeh, kui mul võimalik on, siis ma ikka teen kinke ja kinkimisrõõm on ikka nii suur ja teeb tuju heaks :)
    Aitab jutust, pikad kommentaarid tulevad :D Ma ei oska lühidalt kirjutada :P

    Hihihiii.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kinkimisrõõm on tõesti üks suurimaid ja toredamaid. Kingituse leidmine, selle hoiustamine, vahel ka peitmine, siis pakkimine, rõõm kinkimisest ja lõpuks selle avamine. Samuti kingituste tellimine. Mulle nii meeldis oma raamatu postkastist välja koukimine, kuid veel enne selle ootamine. Kuigi olin seda Amazonis sirvinud, on ta nüüd käes ja minu oma! Teist raamatut ootan ikka veel ... :) Siis teen nendest kindlasti ka väikese ülevaate.

      Delete
  9. Väga tore, et Rene ikka praktilise kingi asemel oma nuku sai:) Kardan tõesti, et isegi ei oskaks praktilist kinki hinnata:) Noh, muidugi, praktiline kink on parem kui üldse mitte, aga lastel on muidugi vaja 'päris' kinki.
    Jänkut mina ka ei sööks. Ära seepärast küll tütre peale pahane ole:)
    Ja muide, minu arust ongi üldse üks parimaid kinke raamat. Mitte e-raamat, vaid ikka see 'päris', mida saab katsuda ja mille vahele armsa järjehoidja vahele panna ja siis mõnusalt öökapi peale järgmist õhtut ootama. Armastan küll blogisid ja uudiseid ja üldse väga paljusid asju veebis lugeda, aga raamatut? Ei iial:)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah, nuku tegi talle kõige rohkem rõõmu. Mul endal sama asi, et vahel on ikka tore, kui praktilise kingi asemel mõne toreda mänguasja saan. Sõbranna kinkis mulle hulga naljakaid maske ja kuna ma iga aasta maskiballidel ei käi, on nad küll pisut ebapraktilised, kuid samas nii vahvad. Raamatutega on mul sama lugu, mis Sinul - raamatu tahan võtta kaissu ja unustada helendava ekraani :) Ja järjehoidjad - need on nii armsad!

      Delete
  10. Jaa, aga jõulude ajal juhtus veel midagi. Õigemini mu emaga. Ta hakkas ükspäev koju minema koos meie kutsaga ja oli parasjagu õues, kui nende juurde astus jõuluvana isiklikult. Jaa, täitsa punases kuues ja kingikotiga ja küsis, kus üks meie naaber elab...Ema siis juhatas vastasmaja õige boksi juurde ja jõuluvana traavis minema oma kotiga. Ema oli täitsa üllatunud, et jõulumees selline mühkam oli. Ma isegi ei tea, kas ta üldse tänas, aga imelik, et "Häid pühi!" või midagi ei soovinud! Me niikuinii jõule ei pea, aga jõuluvana seda ju ei teadnud. Üsna kummaline mu meelest. M saan aru, et talle maksti ainult õiges peres esinemise eest, aga jõulumehe kuues võiksid ringi käia ikka viisakad inimesed.
    Noh, selline lugu siis.
    Muidu olid vaiksed pühad nagu ikka:)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Eva-Maria, see on ju lausa kurioosum kuubis. Noh, loodame, et ta lastele ikka kingid kätte andis :D Kuid mul tekkis küsimus, et miks te emaga pühi ei pea?

      Delete
  11. meie tütreke sai/saab ka ohtralt kingitusi, ma lihtsalt ei anna neid kõiki talle korraga kätte ja/või peidan vanu mänguasju mõneks ajaks eest ära. ma ei kannata laste juurest nurkaviskamise, jalgadega otsas tallumise ja muidu asjade austuseta kohtlemise jooni, seepärast proovin asju ükshaaval mõistlike ajavahedega kätte anda. töötab väga hästi. :)

    Tere tulemast meie käopessa - www.ourcuckoonest.com!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Minu meelest on see mõistlik, et anda asju jao kaupa. Siis laps tunneb suuremat rõõmu ja süveneb oma kingitusse. Tulen ka kohe Käopessa külla :) Aitäh oma blogi jagamast!

      Delete

Blogger Template Created by pipdig