Monday, June 29, 2015

How Vacations Affect Your Happiness?





Coming back from travels always means mixed feelings for me. We were in London for long enough with Meisi, but still found that we could have done with another week, easy. Coming back to returning, there's nothing that brings me more joy than seeing my husband and child. My daughter Rene hugged me the whole evening, and that was probably her way of getting all the longing that had collected in her during that time, out of her system. 

Being back in Tallinn, I made the best decision - I'm not going to read Estonian news, blogs, or watch television for a week. I kept reading British publications, edited photos, and lived in my own bubble. In one way, back at home, but at the same time in London with the people we met, worked with, and who warmed our hearts with their kindness. When I told Meisi that I'm somehow sad and happy at the same time, she was of the opinion that it's a travel hangover. Indeed. There are so many impressions and at the same time, the mundane awaits at home. I love new flavours, nice food places about traveling, and I have one charming rule - I'll always go to a local store to buy something good. I could be really stingy. For example, I could fiddle with earrings and finally not buy them, only to spend a whole fortune on sweets shortly after. One of those shops was Thorntons where I left with two big boxes of chocolate and I added small bags with truffles to that. Upon seeing the receipt Meisi asked half jokingly if it wouldn't have been more reasonable to buy a pair of shoes. 



It was the nicest to realise in London that my travel companion is also lovely, understanding, and smart also on a longer journey. Meisi's hippie looks and curly red hair hide a reasonably analytical travel buddy whom we were never late with, and who was at her top form the whole trip. Now we're back and we have several cool projects to share with you. When writing these lines, it started thinking - how does coming back from a trip affect you, and what do you do so that the gloomy people of Tallinn wouldn't bring you down? It sometimes seems to me that by smiling alone you won't walk through life in Estonia. Once I told a complete stranger that she has a wonderful purse. She looked set me scared and finally thanked me. Something similar happened to my friend who complimented a stranger's coat on a tram. When I met fashion designer Sadie in the street in London, who was also wearing colourful adidas trainers, we got talking. Today we're friends on Instagram and we have swapped the first emails. The same happened to a woman who designs beautiful purses. I wonder if Estonians will ever mellow? And what should be done for that?





Reisilt tagasitulek tähendab minu jaoks segaseid tundeid. Me olime Meisiga piisavalt pikalt Londonis, kuid leidsime, et üks nädal oleks võinud veel vabalt ära kuluda. Tulles Eestisse naasmise juurde, siis miski ei tee mulle rohkem rõõmu, kui näha oma abikaasat ja last. Tütar Rene kallistas mind terve õhtu ja sellisel viisil voolas ilmselt välja kogu tema igatsus, mis minu äraoleku ajal oli vaikselt ta hinge pesa teinud

Olles tagasi Tallinnas, tegin parima otsuse - ma ei loe nädal aega ei Eesti uudiseid, blogisid ega vaata televiisorist kohalikke saateid. Lugesin jätkuvalt netist Briti väljaandeid, toimetasin Meisi tehtud pilte, vaatasin lemmikfilme ja elasin omas mullis. Ühtpidi toimetades kodus ja samas oli osa minust veel Londonis koos inimestega, kellega kohtusime, koostööd tegime ja kes oma lahkusega südame hellaks tegid. Kui kurtsin Meisile, et olen kuidagi nukker ja samas rõõmus, avaldas ta arvamust, et tegemist on reisipohmelliga. Tõepoolest. Muljeid on ju alati nii palju ja samas ootavad kodus ees argised tegemised. Reisimise juures armastan uusi maitseid, mõnusaid söögikohti ja mul on võluv reegel - lähen alati mõnda kohalikku toidupoodi, kust ostan üht-teist maitsvat. 




Ma võin olla õige kitsi. Näiteks veeretada käes mõnd kõrvarõngapaari ja jätta need lõpuks ostmata ning seejärel käia maiustuste eest välja terve varanduse. Üks selliseid poode Londonis on Thorontos, kust ma lahkusin kahe suure karbi šokolaadi kommidega ja ostsin lisaks veel väikseid kotte trühvlitega. Arvet vaadates küsis Meisi naljaga pooleks, kas paar kingi poleks olnud parem mõte. Kõige toredam oli Londonis avastada, et sinu reisipartner on ka pikemal teekonnal tore, mõistev ja tark. Meisi hipilik välimus ja kahus punased juuksed peidavad endas kainelt kaalutlevat reisipartnerit, kellega me ei hilinenud mitte kuhugi ja kes oli fotograafina terve reisi oma parimas vormis. 




Nüüd oleme tagasi ja meil on mitmeid projekte, mida sinuga jagada. Neid ridu kirjutades hakkas mind huvitama, kuidas mõjub sulle reisilt koju jõudmine ja mida teed selleks, et sind mornide inimestega Tallinn ei morjendaks? Vahel tundub mulle, et Eestis üksi naeratades läbi elu ei astu. Kord ütlesin Tallinnas ühele võhivõõrale naisele, et tal on imeline kott. Ta vaatas mind hirmunud pilgul ja vastas lõpuks: "Aitäh!". Umbes samasugune lugu juhtus mu sõbrannaga, kui ta võõrale trammis tema mantli kohta komplimendi tegi. Kui Londonis kohtusin tänaval moekunstnik Sadie`it, kes kandis samuti kollaseid adidaseid, hakkasime juttu ajama. Täna oleme Instagramis sõbrad ning esimesed e-mailid on vahetatud. Sama juhtus ühe daamiga, kes disainib stiilseid käekotte. Huvitav, kas eestlased kunagi leebuvad? Ja mida küll selleks tegema peab?  


PHOTOS: Stella, Meisi & Anneli
SHARE:

14 comments

  1. Marijana ŠimićJune 29, 2015 at 1:08 AM

    You came back from the trip happy and satisfied, it is most important. Photos are as always excellent. I like the way you dress, you original and unique. These yellow shoes and red gloves, unusual slacks really is original. And that unforrgetable friend Meisi is also a beautiful woman. :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. This is very true! Thank you for kind words :) Kisses, Stella xx

      Delete
  2. Mina nutsin peale esimest pikemat reisi Eestist eemal. Esimene kurvem kogemus oli juba paar tundi peale lendu Tallinna bussijaamas, vaadates kahte vanainimest kaklemas selle üle, kes oli enne piletisabas. Ma ei tea, kas asi on selles, et me oleme näinud rasket elu ja selle tõttu kakleme iga raasukese pärast? Või selles, et mõtleme üle iga komplimendi, viisakuse nagu seal taga oleks peidus midagi pahatahtlikku?

    Igatahes see on üks teemadest, millele olen pikemalt mõelnud, ning lahendust pole siiani leidnud.:)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah, eestlased pole harjunud, kui võhivõõras komplimendi ütleb. Aga kui ma näiteks mõnel müüjal näen perfektset maniküüri ilusa küünelakiga, siis ütlen talle seda alati. Ja nad ei tee kunagi nägusid, ega pane pahaks :)

      Delete
  3. Ma ei pea Eestimaale isegi mitte jõudma, kui mul tuleb mingi seletamatu kurbus peale. Me reisime küll tihti, kuid Eestis on raske. Kui teed võõrale komplimendi, arvatakse, et järelikult on sul omakasu mängus ja järgmiseks küsid suitsu :D See on tõsi, sest eestlane on juba selline loom, kes avab, et iga kompliment ja hea sõna tähendab automaatselt mingit tagamõtet. Mulle väga meeldib sinu mõtlikumas toonis postitus, mis avab ka Sind ennast. Sa oled varem ka kirjutanud, et oled nukrameelne, mida on fotodelt raske uskuda ja samas saab su kirjutisi lugedes alati nalja. Võta sa kinni, kes Sa tegelikult oled? Võibolla Meisi teab? AItäh. Igatahes tõstatasid küsimuse, mis on ilmselt paljudel reisilt tagasi tulnud inimestel turjas kinni.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma mäletan, et mu kunagine ülemus sai ühelt endiselt kolleegilt tänaval komplimendi. Hiljem tuli ta tööle ja ütles: "Huvitav, kas ta pole oma uues töökohas rahul? Me just nägime ja ta kiitis mu kleiti!" See oli aastaid tagasi ja hea, et ma karjatades ära ei minestanud. Ma arvan, et see oli esimene kord, kui sain aru, et inimesed tõepoolest kahtlustavad süütu komplimendi taga omakasu. See hetk avas mu silmad.

      Delete
  4. Ma alustan komplimendiga: sa oled nii esimesel pildil kui ka viimasel pildil elegantsuse kehastus. Ma ei tea, kas on veel neid, kes nii stiilselt reisivad. Punased kindad ja kollased Adidased. Kuidas ma ei ole ise sellise koosluse peale tulnud? Sinu outfitid tõstatavad minu jaoks alati küsimuse: kuidas ma ise ei ole selle peale tulnud? Tulles selle põhiteema juurde, siis reisipohmell on mulle väga tuttav. See tabab mind isegi Helsingist koju tulles, laeva peale. Vingus eestlased, arvustavad näod. Sa oled pikki aastaid olnud kuulus ajakirjanik ja vist igaüks teab Su nime ja nägu, ma ei kujuta ette, kuidas Sa suudad pilke taluda. Mäletan Sind ja Su lokke ajakirjast Kroonika ja mõtlesin alati, et tahaksin samasuguseid lokke. Kui ma Su blogi Facebooist leidsin, siis olin nii rõõmus, et ajakirjanik peab oma kanalit, mis on kindlasti üks professionaalsemaid Eestis. Ei tea, kas se lohutab Sind, kuid enamik reisilt tulevaid inimesi tunneb ilmselt sedasama, mida Sina ausalt kirjeldasid.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mul on reisi ajal kindad alati kaasas, sest kui vean enda järel kohvrit, siis võib pärast käsi seest hellaks minna. See on mu väike trikk, kuidas käsi hoida. PS. Palju St.Boxi tellijad ja lugejad on mulle kirjutanud, et mäletavad mind Kroonika aegadest ja on just lokke maininud :) Armas. Aitäh!

      Delete
  5. Ma usun, et eestlased ei ole loomult õelad ja vastikud vaid lihtsalt läbi on elatud raskeid aegu ning need oma oma jälje jätnud. Ning need rasketel aegadel elanud on oma hoiakud ilmselt edasi andnud ka järgmisele põlvele. Vaadates linnas vabu ja muretud noori naermas ja kallistamas, näen lootust, et uus põlvkond on vabam ja vähem kompleksides (see ju ongi kerge kompleks, et kui keegi sind kiidab siis ei või kunagi teada, kas see on siiras või tahab ta midagi saada).

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kindlasti on kannatused eestlasi muutnud, kuid ka uues Eestis näib mulle, et teise eestlase parim eine on eestlane. Kindlasti on ka palju erandeid. Kuid mina eelistan elada sageli omas mullis, kus vaid omad :)

      Delete
  6. Reisipohmell on tõsine asi, sama hull kui kontserdi- või festivalijärgne melanhoolia. Kuigi viimasel ajal olen ma igatsust põdenud reisi ajal ning pean end eriliselt suruma, et ei mõtleks koduste ja kodu peale.
    Eestlaste tõsiduse ja morni ilme üle mina küll ei kurdaks. See on kõige vastikum stereotüüp maailmas! Võib-olla eestlastele meeldib end eriliseks või mingil moel teistest eestlastest paremaks teha, neid samal ajal materdades, aga minu arvates on sama palju morne inimesi ka Helsingis, Riias ja Stockholmis ning ega need Londoni inimesed ka mingid rõõmupallid ju pole. Kindlasti on ka Eestis inimesi, kellele komplimenti tehes võiks lõputult jutustada.
    Mulle näiteks tegi mu Märsi seljakoti kohta talvel komplimendi üks viiekümnendates daam, no tõesti selline, kes ise seda seljakotti kunagi ei kannaks. Aga ma olen kindel, et ta teadis täpselt seda brändi ning kui me poleks eraldi trollide peale läinud, oleksime kindlasti trollisõidu Eesti disainist rääkimisega sisustanud.
    -P.
    z3BOWTIE DIARY

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sul veab, kui igatsed reisil olles kodu järele. Mina igatsesin koduste järele, kuid kodumaa ja kodused asjad, need unustasin täielikult. Eile juhtus naljakas asi, ma käisin jalgrattaga pikal tiirul ja üks naine tegi mu platvormtossudele komplimendi. Ta oli ka ise jalgrattal ja ilmselt oleks me võinud pikalt-pikalt rääkida :)

      Delete
  7. Mina aeg-ajalt üritan seda tänaval valitsevat mornidust rikkuda sellega,e tnaeratan suvalistele inimestele. Enamasti vaadatakse mind küll kohkunult, aga mis siis, vahvad on just need korrad, kui sulel vastu naeratatakse.
    Reisipohmelli põdenud pole, sest tavaliselt on puhkust nii vähe, et mõnikord peab peaaegu otse lennujaamast kontorisse tormama ja tööle hakkama. Aga alati olen reisidelt tulles maru väsinud, sest magamiseks reisil aega ei ole.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Minu jaoks on üks nö. reisimise viise pikk uni. Kui ma kaua magan ja kümblen heades unenägudes, siis ärgates on teine tunne. See on kirjeldamatu, kui palju kingib meile pikk uni ja võimalus välja magada.

      Delete

Blogger Template Created by pipdig