Thursday, March 9, 2017

Stellarium kutsub Suurele Ostupeole!



Stellarium koostöös Sarapuu Kirbukaga korraldab 11.märts suure ostupeo, kus osalevad tuntud inimesed, blogijad ja ajakirjanikud. Paneme müüki oma garderoobis nukralt seisma jäänud riided ja aksessuaarid. Taaskasutus on moes ja meie anname sellele oma ostupeoga hoogu juurde. 

Pidu toimub Tallinnas, Juurdeveo 26 asuvas Sarapuu Kirbukas. Meie päralt on päikeseline teine korrus, kuhu ootame sind juba sel laupäeval alates kell 11 hommikul. Meigihuvilistele valmistab rõõmu jumestaja Maarja-Liisa Kajanus, kes teeb soovijatele tasuta jumestuse ja jagab meelsasti oma meiginippe. Kui sa soovid koos oma lapsega ostlema tulla, siis Sarapuu Kirbukas on avatud lastetuba. Need, kes soovivad šoppamisest pisut puhata, saavad Sarapuu kohvikust osta kohvi ja teed ning mekkida maiustusi. Uksed avame juba hommikul kell 11 ja pidu saab läbi kell 18.00. Väärib märkimist, et keskpäeval loosime kõigi ostjate vahel välja kümme kinkekotti. Loomulikult on kohal Stellariumi fotograaf Meisi Volt, kes jäädvustab oma täpse silmaga kogu sündmuse.

Riideid müüvad naised, kelle stiil pälvib alati tähelepanu ja kes on oma garderoobist toonud müüki parimad palad. Kiika meie müüjate nimekirja ja heida pilt nende värvikale Instagrami kontole:



Raadiohääl Maris Järva @marisjarva
Stilist Jana Hallas @janahallas
Moeblogija Emilia Elizabeth @emiliachochia
Meigikunstnikud Loore ja Reet Härmat @reet.harmat
Catwalki peatoimetaja Mari-Liis Helvik @mariliishelvik
Moeblogija Kätriin Kübar @katriin91
Ajakirjanik Tiiu Suvi 
Moeblogija Evelin Ojamets @evelinojamets
Moeblogija Getri Mitt @getrimitt
Fotograaf ja Elu24 tegevtoimetaja Meisi Volt @ameisiel
Stellariumi autor Stella K. Wadowsky @stellaarium

Ka sina võid olla see, kes juba homme vaatab oma riidekapi üle ja tuleb koos meiega oma asju müüma! Nimelt loosime homme hommikul välja ühe õnneliku, keda ootame oma Suurele Ostupeole ja kes saab Sarapuu Kirbukas veel kuu aega oma riideid boxis müüa. Selleks tuleb sul hakata Stellariumi Facebooki fänniks siin ja Sarapuu Kirbuka Facebooki fänniks siin. Jaga seda postitust oma Facebookis, Instagrammis, Twitteris või blogis ning kirjuta meie Facebooki postituse alla "Jagatud". Võitja kuulutame välja 10.märtsi hommikul kell 11.00. 

Tähelepanu! Mäng on lõppenud! Homme ootame oma riiete ja aksessuaaridega meie Suurele Ostupeole Aire Lossmanni. Hea Aire! Palun võta meiega ühendust: info@stellarium.ee



























SHARE:

Wednesday, March 8, 2017

Stellarium Revisited


This winter has been exceptionally difficult. I have stepped from one virus to another and finally gone through the flu. I can't remember when I last had the flu, but now I know that you can easily cross out three weeks from your life. When you're ill, everyday worries seem so far away, but at the same time you're lingering somewhere in between the earth and the sky. From a far away corner, good and bad memories which you have not dealt with in the everyday hustle, surface.

Films are always a consolation for me. This time, I cooped up in a totally separate world with my chosen films, and I just was. Does anyone remember the wonderful TV series 'Brideshead Revisited' (staring Jeremy Irons and Anthony Andrews)? The first episodes of that series were what I watched over and over again when I was ill. Truth to be told, I don't always even watch the film, it's just playing on the background. Sometimes I'm half asleep and those lovely characters tell me their story. And the days go by. Regardless of whether I'm ill or healthy, I think the biggest joy is the fireplace and real fire. So I've been resting in front of the fireplace for two weeks, listened to 'Brideshead Revisited', drank all my good tea supplies, and burned candles in the evening. 

After two long weeks, I only had one Yankee votive candle left, so I ordered a new big pack of candles. Thinking about the closing scenes of 'Brideshead Revisited' where Charles Ryder is on his way to the castle where nobody but the nanny and a few maids live, I feel the same when I return to my blog. It's a little bit cold here and I feel like I would want to dust and move furniture. Flu is weird. One day you have so much energy, and the next you feel that the best thing to do is to take a nap. So I have just listened to my body on those days like it's trendy to say. I have some more presents I'll try to give away in the Stellarium birthday calendar. Two weeks' worth of tasks need to be done. But I hope my tail will be all fluffy again soon and I'll have energy for endless chatter. By the way, what's your opinion on flu jabs? I haven't thought about it earlier, but now I feel like I really wouldn't want to host flu again in my life. It's time to close the door once and for all for this sneaky disease.





See talv on olnud erakordselt raske. Ma olen astunud viirusest viirusesse ja lõpuks põdenud läbi gripi. Ma ei mäleta, millal mul viimati gripp oli, kuid nüüd tean, et kolm nädalat võib elust vabalt maha kriipsutada. Olles haige, muutuvad igapäevased mured nii kaugeks, samal ajal kiikudes oma voodis justkui maa ja taeva vahel. Kuskilt kaugest sopist meenuvad head ja halvad mälestused, mis on argipäevade kiiruses jäänud läbi seedimata.

Mind lohutavad alati filmid. Sel korral eraldusin valitud filmidega täiesti oma maailma ja lihtsalt olin. Kas keegi mäletab veel seda imelist telesarja "Tagasi Bridesheadi" (peaosades Jeremy Irons ja Anthony Andrews)? Just selle sarja esimesi osi vaatasin haigena korduvalt ja korduvalt. Tõtt öelda, siis alati ma ei vaatagi filmi, see mängib lihtsalt taustaks. Vahel olen poolunes ja kõik need nii armsaks saanud tegelaskujud jutustavad mulle oma lugu. Ja nii lähevad päevad omasoodu. See telesari on mulle seltsiks veel praegugi, kui kirjutan neid ridu ja otsin postitusele juurde pilte just sarjast "Tagasi Bridesheadi".

Olles haige või terve, siis minu arvates on suurim rõõm kamin ja elav tuli. Nii olen pikutanud kaks nädalat peamiselt kamina ees, kuulanud-vaadanud filmi, joonud ära kõik oma maitsvad teevarud ja põletanud õhtuti küünlaid. Kahe pika nädala jooksul jäi mulle lõpuks alles vaid üks Yankee votiivküünal ja nii tellisin endale uuesti suure paki küünlaid. Mõeldes filmi "Tagasi Bridesheadi" viimastele kaadritele, kus Charles Ryder suundub lossi, kus peale lapsehoidja ja paari teenija ei ela enam keegi, tunnen ma sama naastes oma blogisse. Mul on siin pisut jahe ja piltlikult öeldes tahaks tolmu pühkida ja mööblit ümber tõsta. Gripp on veider. Ühel päeval on juba nii palju energiat ja teisel päeval tunned, et parim tegevus on pikutamine. Nii olen ma kuulanud neil päevil lihtsalt oma keha - nagu on moodne öelda. Mul on veel kingitusi, mida püüan selle nädala jooksul Stellariumi sünnipäevakalendris välja loosida. Vabandan kõigi ees, kes on käinud kiikamas, kas kingid on välja loositud ja on leidnud eest vaid pooliku nimekirja. Kahe nädala tegemata tegemised tuleb tasa teha. Loodan, et mul on saba varsti jälle kohev ja ma suudan sinuga väsimatult vadistada. Ja kohe-kohe on mul üks vahva üllatus sinuga jagada, millest saad ehk peagi osa võtta. 

Muide, mis on sinu arvamus gripivaktsiinist? Ma pole sellele varem mõelnud, kuid nüüd on mul tunne, et rohkem ei sooviks küll oma elus gripi võõrustada. Aeg on uks igavesti selle salakavala haiguse eest kinni lüüa.





SHARE:

Sunday, March 5, 2017

Oh So Ugly!


A woman in a tracksuit is ugly. Those were the exact lines written in a blog some time ago where commentators were also taking their turns at every women who dares to walk the streets in a tracksuit, or even worse - wear it to the supermarket. I read that bashing and I was quite amazed.  

For years as a journalist, one of my best sources was etiquette teacher Maaja Kallast who shared her knowledge in interviews. And indeed - once we reached the topic whether jeans, trainers, and a tracksuit are suitable, for example, to theatre. Of course not. It is important to bear in mind the event you are going to and whether there is a dress code. But those who wonder why women go for a waln or to the shop, or even into town wearing a tracksuit... hmm... I have constantly wondered about those women who get in a mini skirt early in the morning and try to survive public transport in their high platform shoes. Having lived in London, you don't see a sight like that on the bus or the tube in the morning. One thing that makes me happier year by year is how little I care about what other people are doing. Yes, I respect etiquette and those who organise lovely parties. But it's none of my business to criticise how people decide to go out of the house. When someone feels good on high platforms, all is well. When someone feels good in a tracksuit, those criticising women could look somewhere else. This story also has a twist. I told all this to a friend of mine once. She looked at my blue tracksuit, thought a little, and said finally: 'You know, I wouldn't dare to wear this tracksuit in the street!' What's your opinion?



Naine dressides on kole. Täpselt need read olid mõni aeg tagasi kirjas ühes blogis, kus kommentaatorid panid omakorda kõvasti hagu alla igale naisele, kes julgeb tänaval dressides jalutada või veel hullem - toidupoes dress seljas juurviljaleti vahel porgandeid kaaluda. Ma lugesin seda kodumaalaste siunamist ja olin üsna hämmingus. 

Aastaid oli ajakirjanikuna üheks minu parimaks allikaks etiketiõpetaja Maaja Kallast, kes rääkis mulle intervjuudes alatasa etiketist. Ja tõesti - kord jõudsime ka teemani, kas teksad, tossud ja dressid sobivad näiteks teatrisse? Loomulikult mitte. Üleüldse on tähtis pidada silmas sündmust, kuhu me läheme ja sellega kaasnevat dresscode´i. Kuid neile, kes imestavad, miks naised käivad jalutamas ja toidupoes dressides... Hmm... Ka mina olen vahel imestanud naiste üle, kes on juba varahommikul selga tõmmanud miniseeliku, mis ei jäta fantaasiale kuigi palju ruumi ja üritavad oma kõrgetel platvormikingadel ühistranspordis sõites kuidagi püsti jääda. 

Olles elanud Londonis, sellist vaatepilti hommikuti metroos või bussis naljalt ei näe. Üks, mis mind iga aastaga vanemaks saades rõõmustab, on see, kui vähe läheb mulle korda, mida teised teevad või ei tee. Jah, ma austan etiketti ja neid, kes korraldavad toredaid pidusid. Kuid samas pole päeva lõpuks minu asi arvustada, kuidas inimene otsustab kodust välja minna. Kui naine tunneb end kõrgetel platvormidel enesekindlalt, siis on ju lõpuks kõik hästi. Ja kui naine tunneb end dressides ideaalselt, siis võiks sookaaslaste arvustav silmapaar oma pilgu hoopis mujale suunata. Sellel lool on ka puant. Nimelt rääkisin dressides käimisest kord oma sõbrannale. Ta vaatas minu siniseid dresse, mõtles pisut ja ütles lõpuks: "Tead, kas mina ei julgeks nendes dressides tänaval käia!" Mis on sinu seisukoht? Kas dressid on tõesti nii inetud?




PHOTOS: Meisi Volt

SHARE:
Blogger Template Created by pipdig