Friday, January 6, 2017

Girl Friday: Purple Ice Cream Kiosk


My everyday style gets more and more comfortable. The simpler the dress, the better. The less acrobatics in front of the mirror, the better. So you can imagine the thrill that took me when I realised the ease with which you can combine a wintery warm dress with a fancy lace dress.  

It's a combination where you put the lace dress on, and a warm jumper on top of it. This Guess dress gave me heaps of ideas for how to wear various long jumpers on top of it, or what to wear the black warm fuzzy thing with. And this green handbag! Isn't it just the colour that would inspire so much right now? I've worn green nail varnish pretty much the whole summer, and finally I can match my nails with my bag. By the way, one day when I was taking my usual one hour walk, I noticed this purple ice cream kiosk-like booth at a constructin site, and I decided that moment that I want to do a Girl Friday post there. The first photo series of this year wasshot when the ground was black, and no snow in sight. It got dark just after the shoot, and started pouring down with rain. It wasn't exactly pleasant. So, enjoy the cold weather, put a warm jumper and a scarf on, and be happy it's Friday!

Outfit details:

Dress, bag, jacket & earrings: Guess
Boots: L' Autre Chose



Minu igapäevane stiil muutub aasta aastalt aina mugavamaks. Mida lihtsam kleit, seda parem. Mida vähem võimlemist peegli ees, seda suurepärasem. Seega võid aimata, milline vaimustus mind haaras, kui avastasin, millise kergusega on võimalik miksida kokku nii talviselt soe kampsun kui ka pidulik pitskleit. 

Tegemist on komplektiga, kus tõmbasin pitskleidi selga ja sellele omakorda sooja kampsuni peale. See Guessi kleit pakkus mulle ohtralt ideid, kuidas seda imelist pitskleiti erinevate pikkad kampsikutega ehtida või kuidas kanda seda musta sooja karvikut. Ja see roheline käekott! Kas just see pole värv, mis praegu nii palju inspiratsiooni pakub? Rohelist küünelakki olen kandnud pea terve suve ja lõpuks ometi saab küüned panna käekotiga täiuslikult tangot tantsima. Muide, ühel päeval oma tavapärast tunnist jalutuskäiku tehes hakkas mulle suurel ehitusplatsil silma see väike lillakas jäätiseputkat meenutav putka ja otsustasin sel hetkel, et tahan seal kindlasti mõne Girl Friday postituse teha. Meie aasta 2017 esimene Girl Friday fotoseeria on pildistatud veel siis, kui maa oli must ja lund polnud kuskil. Kohe pärast pildistamist läks pimedaks ja hakkas paduvihma sadama. See polnud kuigi meeldiv, kuid meie läksime Meisiga kohvikusse kooki sööma. Sina aga naudi külma ilma ja lund, pane soe kampsun selga ja sall kaela ning rõõmusta, sest reede on lõpuks ometi käes!


PHOTOS: Meisi Volt

SHARE:

Thursday, January 5, 2017

A Filtered Life


One early morning, my mobile went off. It was my dad. He never calls me before ten. He knows I like sleeping late. I knew immediately that something was up and I asked without any delay: what happened?

My mother has been fighting rheumatism for long, but due to different twists and turns of life, she has refused treatment and it has brought us a lot of pain in the past few years. Especially to her. But also to the whole family. We all sense that pain in our own way. We have different coping mechanisms for it, to sometimes look past it or take a day off from worrying. But that morning my father called and said that my mother's pains have got very bad. I was out of bed in 10 minutes, called a taxi and went to my parents'. I spoke to mother for a bit and went outside to call an ambulance after that. I hadn't slept much that night and I walked around in the garden. The sun was shining and the weather was exceptionally nice. It seemed as if every tree and bush wanted to say something to me. Finally I leaned on a big pine tree that I remember in our garden from my childhood. There's a story that this wonderfully big pine tree protected our house from bombs during the war. But that could just be a legend. I just leaned on the tree and let the sun stroke my eyes. I was counting minutes and waiting for the ambulance. All of a sudden I heard someone in the tree and the next moment, a squirrel threw a pine cone at my head. I took a photo of him, because it seemed like he was trying to console me as well.

And as always, I took out Instagram so that time would go faster, and looked at the pictures my friends, acquaintances, and strangers had uploaded. I suddenly remembered I wanted to upload a picture of a present I got. I got it ready a few days ago, but forgot about it. I threw the picture there and felt for a moment that a trip into other people's worlds had given me some space from my own worries. Soon enough the ambulance arrived, I forgot all about my phone and of course the image I had uploaded on Instagram. But when I was frying potatoes at my parents' place for lunch, a friend of mine called. She asked how I was doing. I said fine and tried to add salt to the potatoes while having a conversation. The friend wasn't satisfied with "fine". "You live a beautiful life! Events and presents! Listen, tell me more about what was in the box you posted on Instagram today," she asked. I was in my parents' kitchen, I looked out of the window and I couldn't remember what box she was talking about. Until I realised I had posted a thank you on Instagram in the morning. "It had makeup products inside.." I replied with resignation. She said: "You're so lucky. I'm sometimes quite jealous of those kinds of presents!"

The wonderful world of Instagram allows us to share pictures and stories wither on purpose or by accident that have nothing to do with our sense of happiness. All the more - when I was walking in the garden while waiting for the ambulance to arrive and posted the picture, I didn't think that someone could feel jealous or joke afterwards that I have a beautiful life... If I had a wish for you, for the new year, I recommend not comparing your life to others'. The most guaranteed way to feel unhappy already a few seconds later is when you compare your life to that of your friends, someone close, or your colleagues. And it's an even bigger mistake to do it over Instagram.



Ühel varahommikul helises mu mobiil. See oli minu isa. Ta ei helista mulle mitte kunagi enne kümmet. Ta teab, et ma armastan kaua magada. Ma teadsin kohe, et midagi on lahti ja küsisin ilma pikema jututa: mis juhtus?

Mu ema on pikalt võidelnud reumaga, kuid erinevate elu keerdkäikude tõttu on ta ravist loobunud ja see on toonud viimase paari aasta vältel meile kõigile palju valu. Eelkõige minu emale. Kuid samavõrd kogu perele. Me kõik tajume seda valu omal kombel. Meil on omad viisid, kuidas sellega toime tulla, sellest vahel mööda vaadata või võtta muredest vaba päev. Kuid sel hommikul helistas isa ja ütles, et ema valud on läinud väga hulluks. Ma olin kümne minutiga püsti, tellisin takso ja sõitsin vanemate juurde. Ma rääkisin pisut emaga ja läksin seejärel välja kiirabi kutsuma. Ma olin tol ööl väga vähe maganud ja jalutasin nukralt aias ringi. Päike paistis ja ilm oli kuidagi nii ilus, täielikus vastuolus minu meeleoluga. Hetkeks tundus nagu iga puu ja põõsas sooviks mulle midagi head öelda. Lõpuks nõjatusin suurele männile, mida mäletan meie aias lapsepõlvest peale. Räägitakse, et see võrratult suur mänd kaitses sõja ajal mingil moel meie maja pommi eest. Kuid see võib olla ka legend... Ma lihtsalt nõjatusin puule ja lasin päikesel oma suletud silmi paitada. Lugesin minuteid ja ootasin kiirabi. Äkki kuulsin, et keegi sagib puu otsas ja järgmisel hetkel viskas orav mulle käbi pähe. Tegin temast tol hetkel pildi, sest näis, et ka orav soovis mind lohutada.


Ja nagu ikka, avasin selleks, et aeg kiiremini kulgeks, Instagrami ning vaatasin pilte, mida mu sõbrad, tuttavad ja võõrad olid oma elust avaldanud. Äkitselt meenus mulle, et ma isegi pidin postitama pildi ühest kingitusest, mis mulle saadeti. Olin foto juba paar päeva tagasi ära teinud, kuid siis unustanud. Viskasin pildi Instagrami ja tundsin hetkeks, et reis teiste inimeste imelisse Instagrami maailma oli viinud mind eemale minu enda muredest. Õige pea saabus kiirabi, ma unustasin oma telefoni ja ammugi Instagrammi postitatud pildi. Kui ma lõuna ajal ema-isa juures kartuleid praadisin, helistas mulle sõbranna. Küsis, kuidas läheb. Vastasin, et läheb kah ja üritasin vestlust arendades samal ajal kartulitele soola lisada. Sõbranna ei leppinud vastusega, et läheb kah. "Sa elad ikka ilusat elu! Üritused ja kingitused! Kuule räägi, mis seal karbis täpsemalt oli, mille sa täna Instagrami postitasid?" küsis sõbranna. Ma olin oma vanemate köögis, vaatasin aknast välja ja ei suutnud meenutada, millisest karbist jutt käis. Kuniks mulle meenus, et olin hommikul Instagramis viisaka tänupostituse avaldanud. "Seal oli kosmeetikat..." vastasin resigneerunult. "Sul ikka veab. Ma vahel täitsa kadestan selliseid kinke!" kostis sõbranna.

Instagrami imeline maailm võimaldab meil kas meelega või täiesti kogemata jagada pilte ja lugusid, millel pole alati meie hetkelise õnnetundega (... või selle puudumisega) mitte mingit pistmist. Veelgi enam. Postitades kiirabi oodates oma pildi Instagrami, ei mõelnud tõesti, et kuskil tunneb keegi kerget kadedusetorget või viskab hiljem nalja stiilis "sul on ikka ilus elu"... Kui mul oleks sulle uueks aastaks üks soov, siis ma soovitan sul võimalusel oma elu teiste omaga mitte võrrelda. Kõige kindlam viis, kuidas juba paar sekundit hiljem olla õnnetu, on võrrelda oma elu sõbranna, mõne lähedase või kolleegi omaga. Ja veel suurem viga on teha seda Instagrami kaudu. Kui sa tunned, et sinu sõpruskonnas kipuvad inimesed oma elusid Instagrami võrratu võlumaailmaga võrdlema, siis jaga kindlasti seda postitust. Ja mis mind kõige enam huvitab - kas sina tunned vahel sama? Kõigil teistel on kõik justkui hästi, kuid sina oled ainus, kes murrab piike oma muredega.
SHARE:

Tuesday, January 3, 2017

Serge Lutens Baptême du Feu


It's five years since my first encounter with Serge Lutens perfumes, but I keep discovering new perfumes in their collection that take my thoughts on mystic paths. They have warmth and adventures in them, mystic and music, spices and power.

Some perfumes hide a scent that takes us on paths that our fantasy has never taken us before. One of them is Baptême du Feu by Serge Lutens, released last year. It's a perfume that tells a story of battle, fire, and ... everyday struggles. No doubt, this description of a Serge Lutens perfume is unlike any other. The one that wears this perfume is described as someone who is open to both good and bad by nature. Someone, who sucks the surroundings in without giving it much thought. Bâpteme du Feu is an oriental scent created for both women and men. It hides gingerbread aroma, powdery notes, mandarin, osmanthus, and wood. 



Bâpteme du Feu is a perfume that gives you the feeling of letting the genie out of the bottle when you spray it on your wrist. That genie is myself. I'm not wearing a fancy dress. I'm not accessorised. I'm not given confidence by glamorous makeup. I'm the one I've always been, and at the same time someone I've never met before. Don't we sometimes suddenly meet a completely new "me"? Someone whose existence was unknown to us. Or we meet someone whose existence within we'd forgotten about. There's a fighter in that perfume. Someone who's carried an invisible sword since they were little. Ready to strike and alert. Always suspecting. But also always friendly and warm. This scent definitely has warmth in it - when you spray it on your skin, it's as if it runs towards you. For those who appreciate the more traditional perfumes by Serge Lutens, this perfume should be quite predictable. But even the predictable one could hide a little note of surprise. When you open Bâpteme du Feu by Serge Lutens, you don't just release the genie, but scent notes that almost give you strength. Be it in our fantasies or a regular morning, we always encounter big and small challenges. Bâpteme du Feu will be by our side then. Which perfume has given you strength? Leave a comment and share this post in your Facebook and win yourself Bapteme du Feu on 15 January.

Dear readers! Our lucky winner is Jovolie. Please contact: info@stellarium.ee 



Minu esimesest kohtumisest Serge Lutensi parfüümidega on möödas viis vaimustavat aastat, kuid jätkuvalt avastan nende valikus uusi lõhnu, mis viivad minu mõtted müstilistele radadele. Nendel teedel on soojust ja seiklusi, müstikat ja muusikat, vürtse ja võimu. 

Mõnes parfüümis on peidus lõhn, mis kannab meid maailma, kuhu fantaasia varem isegi viivuks viinud pole. Üks nendest on Serge Lutensi möödunud aasta lõhn "Baptême du Feu". See on parfüüm, mis räägib loo võitlusest, tulest ja ... verevõitlusest. Kahtlemata on seekordne Serge Lutensi lõhnakirjeldus minu jaoks pildis üks omalaadsemaid. Selle lõhna kandjat on kirjeldatud, kui kedagi, kes on loomu poolest avatud nii heale kui kurjale. Kellelegi, kes pikemalt mõtlemata tõmbab ümbritsevat endasse. Tegemist on orientaalse lõhnaga, mis on loodud nii naistele kui meestele. 



See peidab pudelis piparkoogi aroomi, puudriseid noote, mandariini, osmanthust ja puitu. "Baptême du Feu" on üks neid, mida käele piserdades saadab tunne, justkui oleksin pudelist džinni välja lasknud. See džinn olen mina ise. Kui see on teistsugune mina. Ma ei kanna ei pidulikku kleiti. Ma pole ehitud aksessuaaridega. Mulle ei kingi enesekindlust glamuurne meik. Ma olen keegi, kes ma olen alati olnud ja ometi keegi, keda ma pole varem kohanud. Kas sageli polegi see nii, et me kohtume äkitselt täiesti uut ennast? Kedagi, kelle olemasolust meil varem aimugi polnud. Või kohtame iseennast sellisena, kelle olemasolu olime vahepeal unustanud. Selles lõhnas on võitleja. Keegi, kellel on lapsest peale nähtamatu mõõk vööl. Löögivalmis ja tähelepanelik. Alati umbusklik. Ja ometi distantsilt sõbralik ning soe. 

Kahtlemata on selles lõhnas soojust, piserdades seda nahale, jookseks see justkui sinu hinge. Ja neile, kes peavad lugu Serge Lutensi kõige traditsioonilisematest lõhnadest, peaks see olema ootuspärane parfüüm. Kuid ka see, mis kannab endas ootuspära, peidab alati väikest üllatusnooti. Serge Lutensi "Baptême du Feu" lõhna avades ei tule sealt välja mitte ainult džinn, vaid lõhnanoodid, mis kingivad justkui julgust. Olgu see lugu siis meie fantaasias või argises hommikus, mil me astume igapäevaselt vastu suurtele ja väikestele võitlustele. "Baptême du Feu" on sellisel hetkel alati meie kõrval. Need kaadrid on minu nägemus moodsast naissõdurist. Vahel me vajame kiireid jalgu. Vahel me vajame mõttejõudu. Ja miks mitte igaks võitluseks meid saatvat sobivat parfüümi? Milline parüüm on sulle alati jõudu andnud? Jäta oma kommentaar Stellariumi kommentaariumisse, jaga seda postitust oma Facebookis ja võida endale 15.jaanuaril parfüüm "Baptême du Feu".  

Armsad lugejad! Sel korravl võitis Serge Lutensi lõhna Jovolie. Palju õnne! Hea võitja, palun kontakteeru: info@stellarium.ee




PHOTOS: Tiina Annamaa
SHARE:
Blogger Template Created by pipdig