Thursday, January 5, 2017

A Filtered Life


One early morning, my mobile went off. It was my dad. He never calls me before ten. He knows I like sleeping late. I knew immediately that something was up and I asked without any delay: what happened?

My mother has been fighting rheumatism for long, but due to different twists and turns of life, she has refused treatment and it has brought us a lot of pain in the past few years. Especially to her. But also to the whole family. We all sense that pain in our own way. We have different coping mechanisms for it, to sometimes look past it or take a day off from worrying. But that morning my father called and said that my mother's pains have got very bad. I was out of bed in 10 minutes, called a taxi and went to my parents'. I spoke to mother for a bit and went outside to call an ambulance after that. I hadn't slept much that night and I walked around in the garden. The sun was shining and the weather was exceptionally nice. It seemed as if every tree and bush wanted to say something to me. Finally I leaned on a big pine tree that I remember in our garden from my childhood. There's a story that this wonderfully big pine tree protected our house from bombs during the war. But that could just be a legend. I just leaned on the tree and let the sun stroke my eyes. I was counting minutes and waiting for the ambulance. All of a sudden I heard someone in the tree and the next moment, a squirrel threw a pine cone at my head. I took a photo of him, because it seemed like he was trying to console me as well.

And as always, I took out Instagram so that time would go faster, and looked at the pictures my friends, acquaintances, and strangers had uploaded. I suddenly remembered I wanted to upload a picture of a present I got. I got it ready a few days ago, but forgot about it. I threw the picture there and felt for a moment that a trip into other people's worlds had given me some space from my own worries. Soon enough the ambulance arrived, I forgot all about my phone and of course the image I had uploaded on Instagram. But when I was frying potatoes at my parents' place for lunch, a friend of mine called. She asked how I was doing. I said fine and tried to add salt to the potatoes while having a conversation. The friend wasn't satisfied with "fine". "You live a beautiful life! Events and presents! Listen, tell me more about what was in the box you posted on Instagram today," she asked. I was in my parents' kitchen, I looked out of the window and I couldn't remember what box she was talking about. Until I realised I had posted a thank you on Instagram in the morning. "It had makeup products inside.." I replied with resignation. She said: "You're so lucky. I'm sometimes quite jealous of those kinds of presents!"

The wonderful world of Instagram allows us to share pictures and stories wither on purpose or by accident that have nothing to do with our sense of happiness. All the more - when I was walking in the garden while waiting for the ambulance to arrive and posted the picture, I didn't think that someone could feel jealous or joke afterwards that I have a beautiful life... If I had a wish for you, for the new year, I recommend not comparing your life to others'. The most guaranteed way to feel unhappy already a few seconds later is when you compare your life to that of your friends, someone close, or your colleagues. And it's an even bigger mistake to do it over Instagram.



Ühel varahommikul helises mu mobiil. See oli minu isa. Ta ei helista mulle mitte kunagi enne kümmet. Ta teab, et ma armastan kaua magada. Ma teadsin kohe, et midagi on lahti ja küsisin ilma pikema jututa: mis juhtus?

Mu ema on pikalt võidelnud reumaga, kuid erinevate elu keerdkäikude tõttu on ta ravist loobunud ja see on toonud viimase paari aasta vältel meile kõigile palju valu. Eelkõige minu emale. Kuid samavõrd kogu perele. Me kõik tajume seda valu omal kombel. Meil on omad viisid, kuidas sellega toime tulla, sellest vahel mööda vaadata või võtta muredest vaba päev. Kuid sel hommikul helistas isa ja ütles, et ema valud on läinud väga hulluks. Ma olin kümne minutiga püsti, tellisin takso ja sõitsin vanemate juurde. Ma rääkisin pisut emaga ja läksin seejärel välja kiirabi kutsuma. Ma olin tol ööl väga vähe maganud ja jalutasin nukralt aias ringi. Päike paistis ja ilm oli kuidagi nii ilus, täielikus vastuolus minu meeleoluga. Hetkeks tundus nagu iga puu ja põõsas sooviks mulle midagi head öelda. Lõpuks nõjatusin suurele männile, mida mäletan meie aias lapsepõlvest peale. Räägitakse, et see võrratult suur mänd kaitses sõja ajal mingil moel meie maja pommi eest. Kuid see võib olla ka legend... Ma lihtsalt nõjatusin puule ja lasin päikesel oma suletud silmi paitada. Lugesin minuteid ja ootasin kiirabi. Äkki kuulsin, et keegi sagib puu otsas ja järgmisel hetkel viskas orav mulle käbi pähe. Tegin temast tol hetkel pildi, sest näis, et ka orav soovis mind lohutada.


Ja nagu ikka, avasin selleks, et aeg kiiremini kulgeks, Instagrami ning vaatasin pilte, mida mu sõbrad, tuttavad ja võõrad olid oma elust avaldanud. Äkitselt meenus mulle, et ma isegi pidin postitama pildi ühest kingitusest, mis mulle saadeti. Olin foto juba paar päeva tagasi ära teinud, kuid siis unustanud. Viskasin pildi Instagrami ja tundsin hetkeks, et reis teiste inimeste imelisse Instagrami maailma oli viinud mind eemale minu enda muredest. Õige pea saabus kiirabi, ma unustasin oma telefoni ja ammugi Instagrammi postitatud pildi. Kui ma lõuna ajal ema-isa juures kartuleid praadisin, helistas mulle sõbranna. Küsis, kuidas läheb. Vastasin, et läheb kah ja üritasin vestlust arendades samal ajal kartulitele soola lisada. Sõbranna ei leppinud vastusega, et läheb kah. "Sa elad ikka ilusat elu! Üritused ja kingitused! Kuule räägi, mis seal karbis täpsemalt oli, mille sa täna Instagrami postitasid?" küsis sõbranna. Ma olin oma vanemate köögis, vaatasin aknast välja ja ei suutnud meenutada, millisest karbist jutt käis. Kuniks mulle meenus, et olin hommikul Instagramis viisaka tänupostituse avaldanud. "Seal oli kosmeetikat..." vastasin resigneerunult. "Sul ikka veab. Ma vahel täitsa kadestan selliseid kinke!" kostis sõbranna.

Instagrami imeline maailm võimaldab meil kas meelega või täiesti kogemata jagada pilte ja lugusid, millel pole alati meie hetkelise õnnetundega (... või selle puudumisega) mitte mingit pistmist. Veelgi enam. Postitades kiirabi oodates oma pildi Instagrami, ei mõelnud tõesti, et kuskil tunneb keegi kerget kadedusetorget või viskab hiljem nalja stiilis "sul on ikka ilus elu"... Kui mul oleks sulle uueks aastaks üks soov, siis ma soovitan sul võimalusel oma elu teiste omaga mitte võrrelda. Kõige kindlam viis, kuidas juba paar sekundit hiljem olla õnnetu, on võrrelda oma elu sõbranna, mõne lähedase või kolleegi omaga. Ja veel suurem viga on teha seda Instagrami kaudu. Kui sa tunned, et sinu sõpruskonnas kipuvad inimesed oma elusid Instagrami võrratu võlumaailmaga võrdlema, siis jaga kindlasti seda postitust. Ja mis mind kõige enam huvitab - kas sina tunned vahel sama? Kõigil teistel on kõik justkui hästi, kuid sina oled ainus, kes murrab piike oma muredega.
SHARE:

24 comments

  1. Jah, sotsiaalmeedias saab omale luua nagu teise maailma - kas kurta ainult, kui halvasti kõik on, või esitleda ainult oma elu rõõmsaid hetki teistele kadestamiseks :)) Tegelikult on kõigi elus ju palju head ja ka natukene halba ja kurbust.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kunagi lugesin hobina blogisid, kus inimesed kurtsid vaid oma halva elu üle :) Nüüd olen selle hobi unustanud, kuid tõepoolest ka Instagramis leidub neid, kes kurdavad pidevalt, kuidas elu on raske. Õnneks on rohkem ikka ilusaid hetki ja lõpuks on meie oma valik, kas imetleme või ohkame kadedusest :)

      Delete
  2. Instagram ja veebimaailm annavad imelise võimaluse võtta endale iseenda muredest vaba hetk, imetleda ilusaid kohti, asju, inimesi ja hetki. Kadestamata, võrdlemata, lihtsalt hetkeks oma reaalelust väljuda. Postitades Instagrami ise hetkel enda jaoks meeldiva hetke, asja, koha, saad ise endale ja jagad samas ka teistele head emotsiooni.
    Oma muredest saab igaüks omamoodi üle ja ümber ja hakkama.
    Kallistan sind ja loodan, et su emal läheb kõik hästi.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma olen viimasel ajal vahetanud ilublogideleheküljed Instagramis välja hoopis sisustusväljaannete vastu. Täpselt sama Facebookis ja sealt saab küll nõrkemisi inspiratsiooni :)

      Delete
  3. Instagram muidugi on ka puhas ilusate piltide jagamise koht, kuigi mina olen sinna pannud ka pilte voodis keset liivahunnikut magavast koerast :) Teistega võrdlemine on hea ainult siis, kui see annab inspiratsiooni või impulsi oma elus midagi paremaks muuta (näiteks mitte nii väga koristamise pärast muretseda). Mina võtan sotsiaalmeediat kui võimalust luua oma väike muinasjutt, kus nagu printsessile kohane, olen ma ilusam, parem, lahkem, vaimukam ning mõnikord ka õnnetum ja traagilisem kui igapäevaelus.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma olen nõus, et kui postitaksin pilte sellest, kuidas olen higisena trennist tulnud, siis huvitaks see tunduvalt vähem rahvast :) Seega nõustun igati sinu arvamusega.

      Delete
  4. Väga õige punkt ja mõtted, millest tuleks sotsiaalmeedias rohkem rääkida. Minu jaoks on sotsiaalmeedia koht, kus jagan pilte ja mõtteid, kui olen midagi ägedat korda saatnud või kui midagi väga meeldib - ennekõike enda jaoks ja rõõmuks. Tavaliselt jah negatiivseid õhkkonda nii palju ei näe. Arvan siiski, et tõesti, nt kui oled tujust ära ja midagi ei sobi, on hea teha mõni #tagasivise, #tb ilusatele sündmustele sotsiaalkanalitel, siis meenub jällegi, et elu on ilus!
    Tervist sulle, perele, emale.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sotsiaalmeedia on kahjuks paljude jaoks ka koht, kus hakatakse võrdlema oma elu teistega. Miks temal on rohkem? Miks tema reisib rohkem? Miks tal on seda ja teist rohkem? Mina isiklikult jälgin väga, kui palju oma elust jagan ja usun, et seda peaks tegema iga inimene, kellel on avalik profiil.

      Delete
  5. Õnneks või kahjuks, aga ei ole nutitelefonigi lähedalt näinud ja pilte ei hakkaks postitama - noorus on jäänud paberfotodele albumis ja las jäädagi nii. Viimased jäädvustused on isa, ema,abikaasa ja venna matusepildid, mis ümbrikutes ja ei vaata neid kunagi. Miks neid üldse tehti - kirstus ja ümber selle ja haua äärel?Instagrami, arvan selliseid ka ei postitata. Mäletan aegu ja vaatan pilte, kui koos olime ja midagi naljakat või põnevat korda saatsime.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma olen alati mõelnud, miks ometi tehakse matustest pilte? Mäletan, et mu ema keelas ära oma ema matistest pildistamise ja õigesti tegi. Ma nii armastasin oma emapoolset ema, kes oli alati minu poolt, et võin igat hetke tema matusest meenutada. Aga Aave, Sina elad kaunis kandis Võrus. Usun, et looduspildid paneksid paljusid imetlevalt ahhetama :)

      Delete
  6. Mul oli sõber. Ühel hetkel sain teada, et ta mind lakkamatult võrdleb oma teiste tuttavatega. Et keegi teenib minust vähem, järelikult tal on halvem kui minul ja temasse peab suhtuma paremini kui minusse. Et keegi on parem sõber, sest kirjutab talle sagedamini. Et keegi on parem, ilusam jne. Kui ma hakkasin liiga palju tundma, et ta lakkamatult võrdleb mind teistega, loobusin. tahan olla sõber inimestega, kes võtavad mind nagu ma olen, aga pidevalt ei võrdle parem-halvem skaalal.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Igasugune võrdlemine on üldse hämmastav. Mis puutub palga teenimisse, siis on neid, kellel on oskus elada ja neid, kellel on palgapäeva õhtuks kõik läinud. Ja võrdlused stiilis parem (mis küll võiks olla mõõdupuu) või ilusam on vaataja silmades. Mul on sõpru, kellesse ma olen nii sügavalt kiindunud, et oma heade omaduste tõttu on nad minu arvates maailma kõige ilusamad inimesed :) Aga olen ka saanud aru, et on inimesi, kes on omal kombel kadestajad ja teised imetlejad. Mina olen alati imetlenud seda head, mida inimestesse on antud. See on palju inspireerivam, kui kuskil voodi nurgas taskurätt ahastada, et kellelgi on parem näonahk või paksemad juuksed või midagi muud jaburat...

      Delete
  7. See on väga kurb kirjustis, sest olen Sinu blogi jälgides saanud aru, kui tähtis ema Sulle on. Loodan väga, et asjad lähevad paremaks. Kas sobivaid arste ei ole leitud? Tõepoolest on kurb lugeda, kui blogija, kelle elul ja tegemistel silma peal hoiad, midagi nii isiklikku kirjutad. Seda enam, et Sa ei ole seda tüüpi, kes muudkui igas postituseks halva elu üle viriseks. Oled olnud mulle oma positiivse suhtumise ja huumoriga alati eeskujuks. Kasvõi siis, kui kirjutasid, et läksid ükskord peole ja unustasid ühe silma meikida. Soovin, et Sinu positiivsus ei murduks kunagi!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah, mu ema ja isa on mulle võrselt tähtsad. Samuti minu ülejäänud perekond. Kuid paraku on nii, et kui perekonnas üks kannatab, kannatavad omal moel kõik. Seega püüan nii mina kui teised lahendust otsida :)

      Delete
  8. ..Instagrammis jälgin väheseid valituid. Ka ise ei postita FB-sse ja Instagrammi isiklikke pilte, sestap ei võrdle ka enda elu kellegi teise omaga. Heas mõttes kadestan neid, kes saavad palju reisida ja samas ei tea ju kunagi, kui palju pidi inimene ennast piirama ja paljust loobuma, et võimaldada endale seda lõbu. Reisimine annab emotsioone ja silmaring avardub ka päris uskumatul kombel, nii et sinna panustan võimalusel küll.
    Sinu tuttav, kes kadestab, et saad tasuta kosmeetikat nautida, ilmselt ei kujuta ette, kui palju Sa pidid selle nimel tööd tegema ja vaeva nägema, et ennast märgatavaks teha. Teed seda suure pühendumuse ja kirega, sestab sõna "töö" võibolla polegi kohane kasutada. Pealegi jagad nii kogemusi kui ka seda sama kosmeetikat üsna helde käega ka oma blogis.
    Edu Sulle ja emale paranemist!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Need, kes mind rohkem tunnevad, on täiesti kursis sellega, et ma suurest huvist ostan sageli kosmeetikat ise ja ikka seda, mida Eestis pole. Teine aspekt on see, et toodete arvustamine on tõesti töö. Ükskõik, kas oled selle endale ise ostnud või kingiks saanud. Need, kes on kauem elanud, teavad, et tasuta asju pole olemas.

      Delete
  9. Kuna mulle millegipärast eriti ei meeldi ei võrdlemine, võistlused ega kellegi paremaks pidamine, siis ma olen sellele hästi palju mõelnud, et milleks see üldse. Mul on kolm nooremat õde ja loomulikult on just nemad need, kellega omavahel meid kõige rohkem võrreldud on. Muidugi mingis õrnas eas tegi see vahel ka haiget, sest ikka on kord keegi ühes asjas parem, kord teises. Aga kui ma hakkasin nende näitajate taha vaatama, siis ma nägin alati, et igal asjal on mitu aspekti. Kõik tuleb millegi arvelt ja kõige säravamad ja rõõmsamad inimesed seltskonnas võivad vabalt igal õhtul kurvastusest patja nutta.
    Kui ma ülikooli tulin ja oma esimese korterinaabri sain, siis mäletan selgelt kuivõrd ta imetles oma sõpra, kes oskas suurepäraselt klaverit mängida. Tuletasin talle meelde, et me kõik teeme valikuid ning iga asi on millegi arvelt, alati. Kui tema veel nii hästi mängida ei osanud, siis järelikult ta nautis sel hetkel lihtsalt rohkem muid asju. Ta nõustus sellega. Nüüd on ka mu kunagine korterinaaber tunnustatud noor helilooja ja ma tunnen tema üle siirast rõõmu ning olen veendunud, et tal on endiselt inimesi, kellest eeskuju võtta ja rohkelt ka neid, kes teda imetlevad. Teiste seas loomulikult mina, sest mulle on just oluline alati pidada ka meeles tee, kuhugi jõudmiseni ning ka seda, et iga teekonda tuleb nautida, mitte ainult oodata saabumist.
    Soovin Sulle vaprust ja saadan oma head soovid teie poole teele!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Muide, ka mina olen öelnud oma andekatele sõpradele, et pühendagu aeg, mille nad pidutsevad ja hiljem terve päeva välja magavad, pigem oma andele. Ma ise kirjutasin suhteliselt varakult juba põhitöö kõrvalt teleseriaali Waba Riik. Tegin seda oma vabast ajast, istusin kõik nädalavahetused kodus ja pidudele ei jõudnud. Kuid telesarjade kirjutamine on minu elus olnud alati üks kõige olulisem ja seiklusrikkam kogemus. Tõsi, ma olen ka väga halb pidutseja. Kohe, kui peole jõuan, tahan koju ära. Ja vahel sinna ka kohe lähen. Seega tuleb teha valikuid - kas elu nautimine või pühendumus. Kindlasti leidub neid, kellel on elamise talent ja kes suudavad mõlemat. Aga kui pühendumus pakub naudingut ja teiste asjade ära jätmine ei tee kuidagi kurvaks, siis ongi see juba oskus elada.

      Delete
  10. Kallis Stella! Kui ma hakkasin Stellaariumit lugema, oli alguses mul alguses minu enda lapsepõlvele mõeldes raske uskuda, et ema ja tütre suhe võiks olla nii lähedane. Sa kasutad ema asemel hoopis sõna emake, see tundus mulle liialdusena, isegi silmakirjalikkusena. Kuid lugedes sinu lugusid oma tütrest ja oma emast, olen saanud aru, et emasid on väga erinevaid ja Sinul on lihtsalt väga vedanud. Usun, et ka Sinu tütrel on väga vedanud. Ma nägin paar aastat tagasi Sind ja Sinu tütart Tondil rongi ootamas. Ma ei oleks teid ära tundnud, kuid te tulite mõlemad tõukeratastel ja sõitsite kohale läbi vihmasaju. Te lõkerdasite rongijaamas ja sain aru, et teil on väga hea omavaheline side. Te olite nagu suur ja väike õde. Loodan, et Sinu emal läheb paremaks ja loodan, et saan temast veel siit blogist lugeda. Kuid Sinu suhe emaga on andnud mulle usu, et ema ja tütre suhe võib olla lähedane. Minu ema on alati kiitnud minu venda.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Hea Liina, ma tean sõbrannasid, kellel pole oma emaga hea suhe. Ma ei ole kunagi küsinud miks ja ilmselt selleks, et pole õige aeg ning nad ei räägiks. Sinu kommentaari viimane lause teeb kurvaks ja kui aus olla ei oska ma selle peale midagi öelda. Tegelikult peaks pere kiitust saama võrselt nii ema, kui ka isa, vennad ja õed. Keegi ei tohiks end tõrjutuna tunda.
      PS. See Tondi raudtejaam tundub väga meielik küll. Kui meid jälle näed, siis astu aga julgelt juurde ja anna teada, et oled Liina :) ja räägime juttu. Ma mõtlen seda tõsiselt. Ma ei ütle seda niisama.

      Delete
  11. Mõnikord võin natuke kade (heas mõttes!!!) olla inimeste peale, kellel on musikaalsed anded või kes oskavad joonistada/maalida, need on nagu ähmased ja tabamatud oskused ning libisevad koguaeg ära. Seega naudin siis teiste andeid nendele iseloomulike väljenduste näol ning maalin nagu mina maalin ja kraaksun kodus omaette laulda :) Võrdlemise võib ka kaheks jagada, see kas innustab või hoopis tekitab negatiivseid emotsioone.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Võrdlemisel ja võrdlemisel on vist ka vahe. Mõne tõmbab see käima. Mina usun seda, et edukalt saab elu elada ära ka nii, et lõputult ei võrdle end teistega. See on harjutamise küsimus. Palju hakkab ka kodust. Kui ema ees muudkui võrdleb enda elu sõbrannade omadega, kanduvad need mustrid ja mõtlemine lastele edasi.

      Delete
  12. Facebook'i ja Instagram'i elu on päriselust hoopis erinev. Kurb aga tõsi..

    ReplyDelete

Blogger Template Created by pipdig