Friday, January 27, 2017

Girl Friday: These Faded Dreams


I have this little collection of streets that I often choose for walks. I have walked those streets mostly in the evenings, but also sometimes in the morning. I always have a thermos mug with hot tea with me. Sometimes, when I get angry, I take my scooter for a few rage-filled tours there. Sometimes, when I come from the market, I take my scooter for a little ride in those streets. I like looking at the little cute gardens and sometimes peeking into people's windows, but mostly I look into myself when I walk there.

A few years ago I set a few modest goals for myself. Or dreams. Exactly on those streets. In the evenings, when I had time to think about my dreams with all the daily stuff behind. Some time ago when I went on another walk, I thought to myself - where did my dreams go? What happened to my plans? Did I forget them? What happened? No, life hasn't taken any negative turns, but sometimes life throws interesting offers at you which you can't turn down at first glance. And so your own plans get postponed. Am I the only one who sometimes loses their dreams? The good news is that one winter morning, sipping tea from a dark blue thermos mug, and looking within myself, I found them again. I'll tell you more about them when the time is right. The winds of change are blowing. Just like that evening when Meisi caught those images on camera and wind was playing in my hair. Have a beautiful Friday and promise that you won't give up your dreams too easily. Oh yes... Have you lost or forgotten your dreams every now and then? How do you get back to them?


Outfit details:

Dress & hoodie: Superdry
Shoes: adidas
Crossbody: Karl Lagerfeld
Watch: Tiffany & Co "Atlas"
Earrings: Pi-Ret Jewelry




Mul on üks väike tänavate kimp, kus käin sageli jalutamas. Ma olen jalutanud nendel tänavatel enamasti õhtuti, kuid vahel ka hommikul. Kaasas termostass sooja teega. Vahel, kui ma vihastan, võtan tõukeratta ja teen seal paar raevukat ringi. Vahel, kui tulen turult, sõidan jalgrattaga nendel tänavatel väikese tiiru. Mulle meeldib vaadata inimeste armsaid aedasid ja vahel nende akendesse, kuid eelkõige vaatan ma seal jalutades iseendasse.

Paar aastat tagasi seadsin endale mõned tagasihoidlikud eesmärgid. Õigemini olid nad vaid unistused, mis ärkasid nendel tänavatel jalutades ellu. Kui ma mõni aeg tagasi jälle oma jalutuskäiku tegin, mõtlesin ma: kuhu mu unistused kadusid? Mis sai minu plaanidest? Kas ma unustasin nad? Mis juhtus? Ei, elu pole võtnud halbu pöördeid, kuid vahel tuleb ette põnevaid pakkumisi, millest ei saa esmapilgul ära öelda. Ja nii lükkuvad su enda plaanid edasi. Ja lõpuks sa unustad nad. Kas ma olen ainus, kes kaotab vahel oma unistused? 

Hea uudis on see, et ühel talvehommikul tumepunasest termostassist teed rüübates ja vaikselt endasse vaadates, leidsin ma nad taas üles. Ma räägin nendest lähemalt, kui õige aeg on käes. Puhuvad muutuste tuuled. Täpselt nii nagu sel õhtul, kui Meisi mind nendele kaadritele püüdis ja tuul mu juustes tantsis. Ilusat reedet! Ah jaa... Kas sina kaotad või unustad vahel samuti oma unistused ja kuidas sa nende juurde tagasi jõuad?  



FOTOD: Meisi Volt
SHARE:

5 comments

  1. Unistusi ei kaota ega unusta. Mõned unistused lihtsalt ootavad oma aega ja vahendeid ja mõni unistus on teisenenud ja täienenud ja natuke kuju muutnud ja ellu viidud. Mõni unistus on omapead toimetanud ja sujuvaltise ellu astunud, nii et tagantjärele avastad, aga kunagi ma ju just sellest unistasingi ja näe, nüüd ma siis siin olen/teen/olen saavutanud.
    Ja mõni unistus on lihtsalt muutunud aja jooksul või olnudki nii tobe, et tuleb ära unustada :D


    Jube vahva outfit, nii vaba, kelmikas ja ilusad värvid :) Sukapits vallatult kõige krooniks :D

    ReplyDelete
  2. Unistustega vist on selline lugu, et aeg kipub neid muutma. Kui mingil eluhetkel, nii nooremas eas mõtled endaga seonduvatest unistustest ja siis, märkamatult on need muutunud unistusteks, mis puudutavad laste või vanemate, õe ja venna heaolu. Ise jääd tahaplaanile. Kui aga saad kinnitust, et perega kõik korras ja mõistad, et sinu muretsemine nende pärast ju tegelikult ei muuda midagi... leiad taas enda ning oma peaaegu unustatud unistused :)

    Vahvad fotod :)

    ReplyDelete
  3. Inimesed kohanevad oludega ja unistused koos nendega...pisemad unistused panen paberile/arvutisse, et need siis plaanideks küpsetada, aga see on ilmselt loomulik, et suuremad unistused jäävad ootele või transformeeruvad. Mul on üks unistus, mille realiseerumiseks pole ma seni sammukestki teinud, ehkki selleks poleks just palju vaja - tahaksin oboed mängida osata. Aga see on kogu aeg minus olemas, ja ehk pensionieas võtan ette.

    ReplyDelete
  4. Unistuste tapja on pangalaen ja igapäevased kohustused, millest ei saa mööda minna. Kui oleks võimalus elada nii, et ei peaks nädalas viiel päeval tööl käima ning nädalavahetusel tööst toibuda, võiks unistused täituda. Mina maalisin kunagi ja tahaks arendada oma tehnikat, kuid aega ei ole.

    ReplyDelete
  5. See on nii ilus postitus. Vahel on mul tunne nagu Stellarium oleks hoopis minu enda veebipäevik, nii täppi lähevad need lood! Sellepärast ma iga kord isegi ei kommenteeri, loen ja kõik on nii kummaliselt tuttav, et sulgen ruttu brauseriakna ja tunnen end pisut äraseletatult (või siis just seletamatult...). Ma käin samuti aeg-ajalt kõndimas ja mõte läheb omasoodu. Igast unistusest ei saa eesmärki, iga eesmärk ei täitu. Ma olen püüdnud viimasel ajal elada veel rohkem nii, et usaldan elu ennast. Et ei muretse kogu aeg, et kas see või teine on nüüd kõige õigem tegu kogu maailma (või peamiselt küll minu enda) tulevikku silmas pidades. Ma ei tea ju, aga muretsema hakates tunnen, et võtan võluväe ära asjadelt. Mulle meeldivad muutuste tuuled, mulle meeldib, et elu ise kannab meid edasi, kui vaid rahuneda, õnnistada elu ning lihtsuse võlu ja armastada siiralt. Soovin Sulle head :)

    ReplyDelete

Blogger Template Created by pipdig