Sunday, January 19, 2014

Saa tuttavaks! Minu karvane kaneelirull!

Jalutasin ühel varahommikul Tallinna Keskturult läbi ja mis mulle vastu vaatas? See imeline naaritsamüts. Hämmastav, kui paljud pildid, mida olen lapsepõlves näinud, on mind saatnud ja inspireerinud hilisemates valikutes. Kord hakkas mulle silma lummav kaader Audrey Hepburnist, kes kandis täiuslikke naaritsamütsi ning see foto meenus mulle kohe, kui turul seda mütsi nägin.

Müüja küsis naaritsamütsi eest viis eurot, mina omakorda, et kas nelja eest ei saa. Proua seepeale: "Nalja teete?" Mina vastu, et ei tee, turul ju kaubeldakse. Müüja ühmas, et viis eurot ja ei sentigi vähem. Noh. Ma vähemalt proovisin. Kui ma sellega hiljem uhkelt koju purjetasin, hüüdis tütar, et mul on peas kaanelirull ... Nagu sa kindlasti tead, on mul kombeks oma asjadele nimed panna. Selle vahva keeruga naaritsamütsi ristisin kohemaid Kaneelirulliks.



Loomakaitsejate pahameeleks olen mina just see, kes armastab karusnahka. Arvatavasti on minu karusnaha lembuses "süüdi" minu ema, kes on end elu aeg mähkinud maani kasukatesse. Mäletan oma lapsepõlves üht detsembrikuud, kui isa oli välismaalt tellinud emale kasuka, kuid see ei jõudnud jõuludeks kohale. Isa tegi siis emale jõululaupäeval lohutuskingituse ja ema ootas siis iga päev, millal pakk kohale jõuab. Jaanuaris jõudiski pärale kauaoodatud kasukas, millega ema polnud rahul, sest see oli liiga raske ja isa saatis selle pakiga tagasi ... Mul on ähmaselt meeles, et seejärel telliti uus, mis saabus kohale aprillis ja kasukas jäi kappi uut talve ootama.

 Seoses kasukatega on mul ka üks lõbus mälestus. Aastaid tagasi, kui käisin sageli Londonis, viis mu sõbranna mind ühe maaletooja juurde. Sõitsime lõputu tee metrooga kuhugi pärapõrgusse, kuid kohale jõudes avanes paradiis ja ostsin endale musta kasuka. Varem olin kandnud suvalist jopet ja erinevatesse Londoni poekestesse sisenenedes ei teinud müüjad minust suurt välja. Kui ma hiljem kasukas seljas putiikides riideid uudistasin, leidsin enda ümber sagimas vähemalt kaks abivalmis müüjat. Ma ei mõistnud, millest selline tähelepanu. Lõpuks sain aru, et kõiges oli süüdi just see uus kasukas, mille mina olin maaletoojalt naeruväärse summa eest soetanud. Oma hilisemas elus olen kasukaid leidnud second-hand poodidest, neid kohendanud ja rõõmuga kandnud. Kui kasukat hästi hoida ja hooldada, on ta peaaegu eluaegne investeering.


Lisan siia selle minu jaoks kuulsa kaadri Audrey Hepburni naaritsamütsist. Kuigi see pole talvel eriti praktiline, otsin endale jätkuvalt taaskasutusest just selleise lõikega mütsi. Milline on sinu suhe karusnahkadesse? Kas taaskasutusest ostetud karusnahk on patt? Mida arvad sina?
SHARE:

8 comments

  1. Oh kui kaunis! Minul on karusnahaga väga mixed feelings. Ma ei mõista hukka mitte ühtegi inimest, kes seda kannab aga ise alati mõtlen kui kahju mul ühest või teisest loomast on.. Just see nädal leidsin endale mõnusa rebasesaba, mida lihtsalt koti küljes aksessuaarina kanda, aga kui mulle öeldi, et see päris rebane, siis jäin tükiks ajaks mõttesse.. Lõpuks otsustasin siiski, et no kui asi on ilus (ja kui mina seda ei osta, ostab ju keegi teine..) siis võin selle erandi teha. (:

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ka minul on mixed feelings, kuid olen enda jaoks mõlnud selgeks, et kui taaskasutan karusnahka ei ole see patt. Lisaks olen ma ühe terviserikke tõttu külmavares ja tajun ilma ning rõskust hoopis teisiti. Vahel võtan isegi kodus kasuka peale, kuigu kõigil teistel on soe. Kirjutan sellest ehk kunagi lähemalt, kuid praegu pole ma selleks veel valmis.

      Delete
  2. Muide kunstkarusnaha tootmine pidavat loodust reostama tunduvalt rohkem kui naturaalse naha kasvatamine ja töötlemine. Liha me sööme enamus, nii et miks mitte tänuga ka pealmine osa ära kasutada, kuigi saan aru et elus loom olnud jne. Mina ei saa kuidagi siis nahaga sõbraks kui tal on pea ja jalad küljes, minust jäi maha ühte kaltsukasse imeilus minkidest krae, sest see oli tervetest loomadest. Samuti süüa ma keeldun tegemast tervest jänesest või kanast nt, vot selline kiiks. Samas liha armastan ja karusnahku kannan sooja tundega ja oma lambanahka jala all silitan tihti tänutundega, et ta nii soe on :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma armastan ka väga liha süüa. Ühel päeval veetsin mõnusalt restoranis aega, praad toodi ette ja siis teatas mu taimetoitlasest tuttav: "Noh, raipesööja! Head isu." Olin keeletu :D Aga see on mulle lausa lohutav, et kunstkarusnaha tootmine reostab loodust rohkem.

      Delete
  3. Mina isiklikult karusnahka ei kannaks, samas väga viltu ei vaata kui teised kannavad, kuigi selline kripeldav tunne on küll sees.

    ReplyDelete
  4. Kui on ilus asi, siis tulebki kanda! Vähemasti ei hakka külm. Kõik need haletsejad oleksid paarsada aastat tagasi ära külmunud, sest naftast tehtud riideid polnud veel olemas. Korralik kasukas tehti ka siis lambanahast, oinamunanditest taskutega. Absoluutselt ei ole "oih ja vuih"!
    Mulle väga meeldivad kaltsukate karusnahad. Veidi korrastada ja saab luksusliku riietuseseme!

    ReplyDelete
  5. Jah, see on tõsi et kunagi oleksid inimesed karusnahata ära külmunud, kuid nüüd on võimalused muutunud. Ma punase värviga kedagi loopima ei läheks aga endale ka ei soetaks. Oma töös olen ka näinud ime esemeid mida karusnahast tehakse ja mille eest kümneid tuhandeid eurosid nõutakse, siis mõtlen ka "Mille jaoks?!" Kui ostja näeks kuidas see kaunis kasukas ta selga algusest lõpuni tehakse, siis ma usun, et kaob kandmise isu ära. .

    ReplyDelete

Blogger Template Created by pipdig