Tuesday, December 20, 2016

Finding Time Under the Weather


A week ago my daughter fell ill. High fever, a cough and a runny nose - the whole package. When you're nursing a little ill creature at home, the chances of catching something yourself are quite high. I found myself bedridden three days later with a terrible headache and a cough. Luckily I had managed to finish almost all the work, and those that were still on the list, could easily be postponed.   

I still didn't get peace that we managed to get ill on Christmas month when there's so much to do. But yesterday, when everyone had fallen asleep, I thought that this December will be a special memory for this one week we were ill together. What did we do? We talked and talked and talked. We were poorly, because coughs are nasty and a runny nose is quite exhausting... But the unpleasantries aside, we were looking at Christmas commercials throughout the years, ordered food from our favourite restaurant. Then we talked again - about things on our mind in places where we don't always have time to look on a daily basis. One day we emptied the licorice Christmas calendar in an hour (luckily there's more of them this year).


On another day, our favourite Christmas film was playing on the background - Poirot's Christmas, and when we got tired, we napped. Last week it was getting dark already at 4 pm, but it didn't matter much when you're ill in bed anyway, and the quietly crackling fireplace gave warmth. Warm tea or chocolate were our company. Like that you'll feel like everything is actually fine. Last night, when everyone was asleep, I thought about how we're always in a rush. There's always something to do. 


But when you get ill, you finally have time. So this past week wasn't all that bad, because we got to talk with my daughter more than usually. We got to laugh more than usually. We got to tell stories that will have a significance for us later on as well. Time stood still and we could be in our pyjamas all day, bath robe on top of that. It's said that bad things also have a silver lining. So, December will be remembered as a time we got to spend full days together. Like back in the day when my daughter was still in kindergarten and I left her home sometimes as I pleased. Sometimes a little virus can be a gift. Depends from which perspective we decide to look at things. Here's a couple of my most favourite Christmas ads. Which ones are your favourites?


Nädalapäevad tagasi jäi mu tütar haigeks. Kõrge palavik, köha ja nohu - kogu komplekt. Kui sa põetad väikest tatistavat olendit, siis paraku on üsna suur tõenäosus, et jääd ka ise haigeks. Mina leidsin end kolm päeva hiljem samuti hirmsa peavalu ja köhaga voodist. Õnneks olin ma jõudnud peaaegu kõik tööd ära teha ja need, mis vajasid veel tegemist, sain südame rahuga edasi lükata.

Ikkagi ei andnud mulle kuidagi rahu, et just jõulukuul, kui on nii palju tegemist, õnnestus mul haigeks jääda. Kuid eile, kui kõik olid magama jäänud, mõtlesin, et see detsember jääb erilisena just meelde selle ühe nädala tõttu, kui me koos haiged olime. Mida me tegime? Me rääkisime ja rääkisime ja rääkisime. Ja olime koos pisut haledad, sest köha on tõesti vastik ja nohu võtab üsna läbi... Kuid kui need ebameeldivused välja arvata, siis vaatasime koos erinevate aastate jõulureklaame, tellisime oma lemmikrestoranist toitu. Ja siis me rääkisime jälle - asjadest, mis südamel sügaval ja kuhu igal päeval vaadata ei jõua. Ühel päeval sõime Lagritsa jõulukalendri tunni ajaga lagedaks (õnneks on meil sel aastal mitu advendikalendrit). Teisel päeval mängis meil terve päev tasutaks meie lemmikjõulufilm Poirot "Jõulud" ja kui ära väsisime, siis tegime uinaku. 


Jätkuvalt läheb juba kell neli pimedaks, kuid see ei läinud meile haigena suurt korda, kui oled nagunii voodis ning vaikselt praksuv kamin kingib valgust ja soojust. Lisaks pakkusid meile seltsi soe tee või kakao. Nii tunned, et tegelikult on kõik hästi. Eile õhtul, kui kõik magasid, mõtlesin sellele, kuidas kogu aeg on kiire. Kogu aeg on tegemist. Kuid, kui haigeks jääd, siis on lõpuks aega. Seega polnud eelmine nädal sugugi kuigi halb, sest saime lapsega rääkida rohkem, kui tavaliselt. Me saime naerda rohkem kui tavaliselt. Saime vesta lugusid, millel on edaspidi meie jaoks oma tähendus. Aeg seisis ja me võisime terve päeva olla pidžaamas, mida kroonis soe hommikumantel. 

Öeldakse, et pole halba ilma heata. Seega jääb see detsember mulle meelde hoopis kui aeg, mil meil oli vahva terved päevad koos olla. Nagu vanasti, kui mu tütar käis veel lasteaias ja ma jätsin ta vahel oma suva järgi koju. Vahel võib väike viirus olla hoopis kingitus. Iseasi, millisest vaatevinklist me asju vaatame. Ilusat teisipäeva kõigile! Jagan ka paari lemmikuimat jõulureklaami, mis meile silmad jäid.


SHARE:

18 comments

  1. Peamine asi jääda positiivseks ning Sul see õnnestus :) Vahel tundub tõesti, et kogu aeg on nii kiire, et ei jää aega pisiasjadeks, mis teevad südame soojaks. Viirused annavadki võimalust korraks sügavalt sisse hingata ning siis joosta edasi. Aga nüüd saage kiiremini terveks, Jõulud on ukse eest!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh. Tervis on kenasti tagasi. Kuid omal kombel on tõesti kahju, et tänapäeva inimesed (ma ei saa küll kõigi eest rääkida...) saavad puhata alles siis, kui viirus nad maha murrab... Aitäh heade soovide eest!

      Delete
  2. Jah, kui ise ei taipa aega maha võtta, siis organism on targem ja hoiatab haigusega - puhka, taastu, lihtsalt ole ... .Mul suured lapsed ja elavad Norras- niigi paar korda aastas näen neid. Ootan, valmistan, tahan juttu ajada ja vaadatagi .Neil aga kiirus taga - vaja sõpradega kokku saada üle Eesti , pidutseda, hambaarstil käia, autode hooldus teha ja muid asju ajada. Jõuluõhtul tulevad, siis toidetud juba mitmes kohas ja nii väsinud, et silm tikub looja.Saab kalmistul käia, veidi süüa ja ongi aeg hüvastijätuks. Ei tulegi nii järsku meelde, millest tahtsid rääkida ja ei oskagi enam, sest neil oma elu ja kuidagi võõraks oleme jäänud. Mina võitlen pisaratega - suured mehed ju pisaraid ei salli.Siis jään jälle üksi...ja kas näengi neid veel ...

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah, ma olen korduvalt saanud organismilt hoiatusi ja nii on ta ise aja maha võtnud. Siis olen mõnda aega targem ja lõpuks kõik jälle ununeb. Mida vanemaks saan, seda rohkem ma tean, et ennast tuleb hoida. Ma olen alati hoidnud sõpru, lähedasi ja perekonda, kuid ennast tihti unarusse jätnud. Sel aastal juba otsustasin, et nüüd on teisiti. Esmalt tulen mina ise ja siis... teised. Ma tean jõuluõhtu kiirust. Mäletan, kui meie sugulased olid väikesed ja käisid meie juures. Alati oli neil kiire koos ema ja isaga. Olin toona samuti õrna südamega ja võitlesin pisaratega ning kui auto hoovist oli ära sõitnud, andsin pisaratele voli. Igatsus on kõige nukram tunne, kuid sellega harjub. Tõsi, mis puutub lastesse, siis jääb igatsus ilmselt alati. Kõike ilusat Sulle, armas Aave. Naudi pühi ja tunne ikkagi rõõmu ka nendest hetkedest, kui pojad pisut väsinult diivanil istuvad :) Saadan Sulle suure kallistuse.

      Delete
    2. Aitäh - sain kallistuse kätte :). Ikka tunnen rõõmu, et saavad tulla korrakski.Tead, kuidas nad mul silma peal hoiavad - vaatavad, kas facebookis olen. Kevadel tuli haiglasse minna ja ei hakanud neile ütlemagi.Mul on lauaarvuti ja nutitelefoni ei ole ja järgmisel hommikul poeg helistab ja küsib, kas mul on arvuti rikki läinud. Vahele jäin :) . Ilusaid Jõule Sulle ja lähedastele!

      Delete
  3. Igas halvas on ikkagi midagi positiivset. Universum andis märku, et on aeg aeg maha võtta ja tegutses ise. Haigused on kehvad asjad, aga selle tulemusena veetsite kvliteetaega (no kui köha ka nohu välja arvata) ja pidasite jõule klassikaliselt, kamin, jõulufilmid, tee, kakao ja lademes aega koos kõige kallimate ja lähedasematega.
    Elud ja päevad on kiired, üks tegevus, töö või projekt jookseb teisele sisse, alati ei suuda leida aega ei iseenda jaoks, ei oma lähedaste jaoks ja sellega ollakse juba harjunud.
    Kena paranemist ja kaunist Jõuluaega :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh heade soovide eest. Me oleme nüüd juba kenasti terved. Tütar läks täna kirikusse oma klassikaaslaste esinemist kuulama ja mina joon voodis hilist kohvi. Kuid tõesti - sellist klassikalist detsembrit meil ei ole pikalt olnud. Ja tänu sellele viirusele saime veeta koos mõnusa aja. Uuest aastast olen otsustanud öelda hüvasti paarile projektile, sest lõppude lõpuks on perekond ja laps kõige olulisem. Elu on näidanud, et kõik muu tuleb ja läheb. Suur kallistus Rakveresse. PS. Ma ei tea kunagi, kas õige on öelda Rakverre või Rakveresse :)

      Delete
    2. Ei ole isegi aru saanud, kasutatakse nii üht kui teist ja kõlavad mõlemad kenasti.
      Kohanimedena tekitavad hoopis suuremaid raskusi näiteks Tapa ja Vao :D Minu meelest.

      Delete
    3. Seda kergendav teada, ma alati murran pead, kas kirjutan Rakvere ikka nii nagu peab :) Tapa on tõesti tabav...

      Delete
  4. Rõõmsat jõluaega Sulle ja Su perele!
    😊

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tänan. Samad sõnad Sulle. Palun piilu ka meie jõulukalendri võitjate nimekirja :)

      Delete
  5. Uiiiii, kas see Maarja olen mina?((((: Tuhat tänu!
    Tahtsin veel küsida, et mis on Sinu lemmik restoran, kust Sa toitu koju tellisid, kui haige olid?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah, Maarja, see oled Sina :) Seega tasub siis ühendust võtta. Aga rääkides restoranist, siis meie lemmik on Cafe Ginger, kus on imeline tikka masala kana, klaasnuudlid ja lihtsalt oivaline krõbe part.

      Delete
    2. Kindlasti astun uuel aastal Cafe Gingerisse!

      Delete
  6. Õnneks mind pole "rajalt maha" võetud veel :) Ei teagi, miks see aeg just detsembris kiiremini hakkab minema? Aga ikka leian aega kokku saada inimestega, mõni raamat ja ajakiri, ingverijooki limpsida, mõni piparkook...ja ise olen rõõmus, et seekord tegin kinkekotid ise ja ajalehtedest ning peale kleepisin ajakirjadest välja lõigatud pildid :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mul on loodetavasti homme see aeg, kui saan lõpuks ometi oma sõbrannaga kokku ning saan talle juba paar kuud tagasi tellitud kingituse ära anda. Kingid tellisin sel aastal varakult ära ja olen väga rahul, sest detsembrisse on jäänud vaid kinkekottide ostmine. Homme hakkan kinke pakkima ja pean perekonna linna peale saatma :)

      Delete
  7. Sellise positiivsusega oled kindlasti paljudele eeskujuks. Kui viirus on juba käes, ei ole väga pointi olla õnnetu, vaid vaadata, kas selles on midagi positiivset. Olen end aastaid kristallidega ravinud ja vähe haige olnud, kuid sellist mõttelaadi pean endas veel kasvatama.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma vestlesin just paar kuud tagasi tüdrukuga, kes end kristallidega ravis ja see tundus väga põnev. Mida Sa täpsemalt endal ravinud oled ja mis on andnud kõige efektiivsemaid tulemusi?

      Delete

Blogger Template Created by pipdig