Sunday, November 16, 2014

My Tips & Tricks: How To Reward Yourself?

Üks olulisemaid asju selleks, et iseendaga hästi läbi saada, on enda tunnustamine ja premeerimine. Minu arvates on oluline võtta nädalas tunnike või paar ja vaadata rahulikult tehtule tagasi ning mõelda, mis on läinud iseäranis hästi. Sest sellest, mis läks halvasti, informeeritakse meid hommikust-õhtuni niikuinii. Paraku olen mõistnud: vähe sellest, et siit-sealt saadab meid kriitika, oleme ka ise liiga enesekriitilised. 

Ma ei räägi kõigi eest. Ma saan rääkida iseenda ja oma sõbrannade eest, kes on mulle seda tunnistanud. Need jutuajamised on olnud pigem juhuslikud. Ma olen vahel sõbrannadega sel teemal rääkinud ja nad on tunnistanud, kuidas ootavad iseendalt aina paremaid tulemusi töös ja suuremaid saavutusi elus ... Küsisin hiljuti oma tuttavalt, kuidas ta end premeerib, kui tema lõputu tegemiste nimekiri on taas täidetud ja ta vastas, et ei premeerigi end... Ta koostab uue listi. Pärast mõttepausi lisas ta: "Või äkki peaks endale vahel midagi lubama?" Vot see on miljon dollari küsimus! Äkki peaks endale midagi lubama? Äkki tõesti? On tegevusi, mille tulemus ongi justkui preemia. Kuid ja kuid koristamata sahtel, mis saab lõpuks korda. Puhas lust on vaadata süsteemselt korras kappi või sahtlit, mis veel enne koristamist meenutas sõjatandrit. Või hunnik pesu, mille triikimist sa oled edasi lükanud - päris tore ju, kui ühe silmaga lemmikseriaali piiludes on töö lõpuks tehtud. See on ilus preemia, sest sa näed kohe tulemust. 


Minu ema oli see, kes õpetas mind end premeerima. Ma olin siis üsna väike, kuid mäletan selgelt päeva, kui ema tuli koju, keetis endale tassi teed, võttis kotist välja karbi uue kaelaehtega ja vaatas seda rahulolevalt. Ta rääkis juurde, et kui ta on mõne eriti raske tööperioodiga ühele poole saanud, siis jalutab mõnda juveelipoodi ja ostab midagi kaunist. "Ja ära unusta sina ennast premeerida, kui suureks kasvad! Ära ole enda vastu karm! Ja kui sa nõuad endalt liiga palju, siis oska ka ennast ise tehtu eest tänada. Sest ..."  Mu ema pidas kõneka pausi. Jaa... Mu ema on alati osanud pidada kandvaid pause. "Sest kes sind veel premeerib, kui mitte sina ise?" 

Lõpuks on see igaühe enda asi, mis teda motiveerib ja kas ta vajab enda premeerimist. Mina olen läinud seda teed, et ma armastan end hellitada oma lemmikšokolaadiga, uue paari kingadega (kui need just kummikud ei ole ...), uue kangaga, millest valmib õmbleja käe all hurmav tviidseelik... Suvel teen kardirajal mõned kirglikud ringid ja mind ei heiduta, kui ma alati kurvi välja ei võta ning vastu piirdeid lendan. Mulle meeldib kõndida raamatupoodidesse ja haarata kaasa paar teost, mille ostmist olen edasi lükanud. Kuid preemia ei pea olema alati asi. Ma armastan käia üksi väljas einestamas, sest vahel on nii väga vaja olla iseendaga kahekesi. Kes vajab seda rohkem, kes vähem. 

Stellariumit on ootamas ees uued ja huvitavad koostööd ning projektid. Enne, kui ma taas pea ees ja sageli tundmatusse vette hüppan, võtan endale hetke, et mõelda ja olla täiesti omaette. Mulle meeldib venelaste viis enne teele asumist istuda kodus korraks kohvrile. Enne uusi ja suuri väljakutseid tuleb teha sama. Pikk päevatee kaob igal õhtul öösse ja oluline on endale selles päevas tuletada meelde, et sa oled olnud tubli! Või, et see, mis täna korda ei läinud, see õnnestub kindlasti homme. Sama tähtis on end ise premeerida! Sest, kes seda teeb, kui sa mitte ise? Ah jaa... See telefoniümbris, mida sa fotodelt näed... Kuu aega tagasi õnnestus mul üks tore koostöö ja otsustasin endale uue telefoniümbrise kinkida. See tuli veebipoest kohale nii kaua, et mul läks ta juba meelest... Kuid lõpuks oli ta kohal ja mulle tundus, et tegemist on täitsa vahva preemiaga. Kuidas sina end premeerid?      


Acknowledging and rewarding yourself is one of the most important things when we talk about being on good terms with yourself. I think it’s important to take an hour or two a week and look back at what’s been done, and think about what’s gone particularly well. Because we’re being reminded of the things that went badly morning til evening anyway. Unfortunately I’ve realised: it’s not enough that we’re being criticised from the outside, we’re also overly self-critical. 

I’m not talking for everybody here, but myself and my girlfriends who’ve admitted this to me. These conversations have been rather random. I have sometimes had a chat about it with my girls and they have admitted how they expect better results at work, greater achievements… I recently asked one of them how she rewards herself when her endless to-do list is complete once again, and she said she doesn’t… She makes a new list. After a short pause she added: “Perhaps I should allow myself something every once in a while?” A million dollar question! Should we allow something to ourselves? Perhaps indeed? 

There are things we do which have the end result of reward themselves. A drawer which has been messy for months and months, finally gets organised! It’s rewarding to see a systematically tidy wardrobe or drawer which pleases the eye. Or a pile of laundry, which has been waiting to be ironed - it’s kind of nice when it finally gets done with your favourite series playing on the background. It’s a beautiful reward because you witness the results with your own eyes.

My mother was the one who taught me to reward myself. I was quite little at the time, but I vividly remember the day when mum came home, made herself a cup of tea, took a box containing a beautiful new necklace out of her bag, and looked at it with satisfaction. She told me that when she’s done with a particularly difficult period at work, she walks into a jeweller’s and buys herself something pretty. “Don’t you forget to reward yourself when you grow up! Don’t be too harsh on yourself! And when you ask yourself too much, and don’t know how to thank yourself for it. Because…” my mother paused . Yes… She’s always known how to hold a meaningful pause. “Because who else is going to reward you, if not you yourself?"



At the end of the day it’s up to each and every one individually to decide what motivates them and whether they need to reward themselves. I’ve gone the way that I love rewarding myself with my favourite chocolate, a new pair of shoes (if they don’t happen to be wellies…), a new fabric which will transform into a lush tweed skirt in the hands of a seamstress… In the summer I love going a few passionate rounds on a kart track, and I’m not discouraged when I can’t quite always take the curve and hit the barriers. I love walking into bookshops and grabbing a few books which I’ve postponed buying. But the reward doesn’t always need to be a thing. I love going out to eat alone, because it’s sometimes absolutely essential to take private time with yourself. Who needs it more, who needs it less.

Stellarium has some new and exciting collaborations in the pipeline. Before I jump head first into unknown waters, I take a moment to myself to think and to be completely by myself. I love the Russians’ tradition of sitting on a suitcase for a moment before heading off. Before new big challenges, it’s necessary to do the same. A long journey of a day disappears into the night every evening, and it’s important to remind yourself in that day, that you’ve done well. Or, if you didn’t succeed that then, you’ll definitely do it tomorrow. It’s equally important to reward yourself! Because who else is going to do it, if not you? Oh yes…. This phone cover… A month ago I successfully completed a project and I decided to get a gift of a new phone cover to myself. It took so long to get delivered from the webshop that I completely forgot… But when it finally arrived, it seemed like quite a nice little prize. How do you reward yourself?



PHOTOS: Meisi Volt
SHARE:

11 comments

  1. See on tõesti hea mõte, mida endale aeg-ajal meelde tuletada! :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kes end ikka poputab, kui mitte sina ise? :)

      Delete
  2. I'm so glad to see you wearing your Wellingtons with Tights, I always wear Tights when I've got my Wellingtons on I think they look smarter than with Jeans and feel good too.
    Kisses
    Julia

    ReplyDelete
  3. Väga vajalik lugu. Minul kipub premeerimine hooti käima, kuid pigem olen endaga liiga range ja vahel harva luban midagi. Sain endale mõttekohti! Aitäh, Stella.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Endaga ei tasu range ja julm olla. Pealegi olen täheldanud, see tuleb teistel sinuga käitudes nagunii paremini välja. Edu Sulle, Anu.

      Delete
  4. Muide.. see venelaste komme istuda veidi aega enne kodunt ära minemist.. Selle sain ma oma mehe käest teada.. Tema istub ka alati mõned minutid rahulikult kodus enne uksest väljumist. Mõtleb kas kõik on tehtud, mis teha oli tarvis ja kõik on kaasas mis kaasa pidi saama jne :D (Y) Hea komme! Sel juhul jäävad ära sellised momendid- kas ma ikka triikraua tõmbasin välja (meil on muidugi ostetud kallim triikraud, mis kõigepealt hakkab karjuma kui teda ei liiguta ja oled unustanud ning kui 4 minuti pärast pole ikka miskit ette võtnud, siis lülitab end ise välja. Siis kui tald allapoole, siis on see aeg oluliselt lühem) või kas gaas sai kinni keeratud jms.. Mul mees saadab alati mu uksest enne välja ning tuleb siis ise paari minuti pärast :D Aga premeerimise kommet pole meil kummalgi.. räägin talle kindlasti :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kui ma õhtul endale kõiki asju korralikult valmis ei pane, juhtub vahel ikka nii, et midagi jääb maha. Täitsa tasub võtta endale lisaks veel see hommikune aeg, mil enne toast lahkumist (loe: välja tormamist) korraks kõik läbi mõelda. Tore komme Sinu mehel :)

      Delete
  5. Kuldaväärt mõtted Su emal, Stella. Olen elus aru saanud, et iseennast tuleb hinnata ja premeerida, eriti kui mõne suure, raske või keerulise perioodiga elus hakkama saadud, probleem lahendatud, projekt töösse saadud jne.
    Alati ei pea see olema ese - kleit, ehe vm, vaid ka hetk hingele, iseendaga oldud aeg kaunis kohas, ise endale üteldes ja tunnetades, et oled olnud fantastiliselt tubli ja võrratu :D Siis on energiat jälle edasi kihutada :P

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kui ma imelises Rakveres elaksin, siis käiksin pidevalt Pihlaka kohvikus. Kevadel käisin koos kolleegidega seal ja mul on unustamatud mälestused sealsest valikust ;)

      Delete
  6. Ma ei ole su blogi igapäevalugeja, kuid aeg-ajalt meeldib siia piiluda küll ja tahtsin lihtsalt öelda:

    Aitäh, et selle kulla ja karra sees su ehedus kaduma ei lähe.
    Aitäh, et tuletad meelde, et elame ju endale ja selles pöörises vastu pidamiseks tuleb vahel karussellilt maha astuda.
    Aitäh, et oled olemas.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Suur tänu nii ilusa vastukaja eest. Sinu sõnad tabasid otse minu südamesse :) ja mul läks kohe selles lörtsises sügises soojemaks.

      Delete

Blogger Template Created by pipdig