Klatšid jätkuvalt Liis Lemsalu? Siin on neli asendustegevust

 

“Ma käisin täna kolleegidega söömas ja absoluutselt kõik teadsid midagi Liis Lemsalu kohta. Kõik! Kõigi olid "kindlad andmed" … Mul hakkas lõpuks nii ebamugav, et jätsin toidu järgi,” ütles mu sõbranna täna telefonis. Ta oli häiritud, sest ei mõista, miks inimesed sisustavad lõunapausi klatšiga.

Jah, tõepoolest, kui Liis Lemsalu pihtimus “Pealtnägijas” eetrisse läks, on pärast seda ilmselt traadid tuliseks ja hääl ära räägitud. Õudusega lugesin kommentaare, mida inimesed on “Pealtnägija” Facebooki jätnud - üks hukkamõistvam kui teine. Kõik kõige "targemad". Õnneks leidus ka erandeid, kes suutsid tõestada, et kaine mõistus eksisteerib. Mõtlesin hiljem, et olen palju enda närve säästunud, sest mul pole aega foorumites kolada, kus inimesed, kelle puhul näib, et nendel pole ei oma elu ega hobisid, pritsivad kõige hullemaid ja inimhinge hävitavaid lugusid. Sõnal on jõud. Klatšil veel suurem.

Kuid, kus viga näed laita, seal mine ja aita. Eks jaanuar ongi keeruline kuu - väljas on kohutavalt külm, lund aina sajab, päikest pole veel piisavalt ja äkitselt langeb taevast justkui õnnistus - skandaal, millest saab keele villi rääkida. Mina pakun blogis neli asendustegevust klatšile. Kui aus olla, siis ma kohe üldse ei taha uskuda, et Stellariumi lojaalsed lugejad oleksid justkui seesama kohutav kamp, kes foorumites, kohvimasina kõrval tööl või Facebookis oma "kindlast allikast" kuuldud tõde kuulutab, kuid neid toredaid asendustegevusi saab kahtlemata endale kõrva taha panna ka siis, kui jaanuarikuu õhtud tunduvad liiga pikad ja tahaks ellu midagi uut.

1. Tee oma esik korda, enne kui ...

Kliiniline psühholoog Jordan Peterson on lausunud, et enne kui tuled teistele õpetama kuidas elada, tee oma esik korda. Enam paremini ei saagi öelda, arvestades, et esik vajab tõepoolest pidevat korrastamist ja aegajalt on lausa tervitatav seda ruumi, mida esimesena oma koju sisenedes näeme, isegi ümber kujundada. 

Selleks pakun sulle oma lemmikuima loengutelehe nimega Create Academy, kust saab muuhulgas võtta üle kümne sisekujundaja loengusarja. Lisaks leiad loenguid aiandusest, lilleseadest ja kokandusest. Iga instruktor annab sulle ühe tasuta tunni, seega on sul tänu sellele lihtsam leida enda jaoks just see inimene, kes sind kõnetab. Viimased pool aastat olen palju oma vabast ajast veetnud just Create Academy õpilasena. Minu jaoks on see lehekülg täielik kuld - Create Academy leiad SIIT

2. Vaimustav valik audioraamatuid

Audioraamatud on vaimustav viis teha kahte-kolme asja korraga - taustaks loeb sulle keegi raamatut, samal ajal, kui sina esikut koristad, jalutamas käid või koju sõidad. 

Huh. Ma ei teagi, kust alustada, sest Audible on Create Academy kõrval saanud minu teiseks parimaks semuks. Kuna olen poolteist kuud haige olnud ja sellest pea kuu aega lamanud, siis on audioraamatud osutunud erilisteks seltsilisteks. Alustan kirjanikust, kellega läbi ühise sõbra viimati Londonis kohtusin. Ta on Guardiani ajakirjanik ja hinnatud kirjanik Lucy Mangan. Otsustasin, et kui järgmine kord kohtume, siis olen tema loominguga kursis, seega kuulasin äsja tema raamatut "Bookworm: A Memoir of Childhood Reading” - esialgu jäi mulle arusaamatuks, mida võib küll lapsepõlve lemmikraamatutest kirjutada? Kuid "Bookworm: A Memoir of Childhood Reading” imbub läbi inglise huumorist, lõbusatest lugudest lapsepõlvest ja raamatuna on see midagi, mida ma poleks ise osanud leida. Raamatu loeb sisse Lucy Mangan, mis on i-le täpp.

Jätkates ajakirjanikest, tasub kuulata Sam McAlister`i raamatut “Scoop”, kus ta kirjeldab oma elu BBC saate “Newsweek” toimetajana - just tema oli see, kes leppis pärast pikajalisi läbirääkimisi kokku prints Andrew intervjuu, kus ta rääkis oma pedofiilist sõbrast Jeffrey Epsteinist, teatas, et tal on haruldane meditsiiniline konditsioon tänu millele ta ei higista ning sellel saatuslikul õhtul, kui ta oli väidetavalt vahekorras Epsteini seksiorjaga, oli ta tegelikkuses hoopis oma tütrega Pizza Expressis. 

Mäletan, et mul oli vaba päev ja kui hakkasin hommikul seda intervjuud vaatama nin leidsin end aina korrutamas: “See ei ole tõsi! See ei ole tõsi!” Seda intervjuud on nimetatud car crash intervjuuks, mille tagajärjel astus prints Andrew tagasi oma kuninglikest kohustustest ja kaotas sisuliselt kõik. 

Sam McAlister räägib ka paljudest teistest intervjueeritavate jahtimisest ja lõpuks avaldab ta üsna draamavabalt, miks lahkus BBC-st. See raamat räägib teletoimetaja tänamatust tööst, isegi siis, kui ta toob telekanalile pidevalt võite. Kahtlemata kõnetab see paljusid erinevatel elualadel töötavaid inimesi, kes toovad oma töökohale scoope aga kelle tegemisi miskipärast pisendatakse. Olen ise töötanud kahe telesaate toimetajana ja raamatus leidus ohtralt äratundmisrõõmu.

Väärib märkimist, et prints Andrew intervjuust valmib Netflixis film “Scoop”, mis on omakorda Sam McAlistari raamatu ainetel ja järeleandmatut teletoimetajat mängib Billie Piper. Intervjuu viis läbi võrratu Emily Maitlis, keda kehastab Gillian Anderson. Kui sind huvitab kõnealune intervjuu, siis leiad selle YouTube`is SIIT. Ka selle raamatu on sisse lugenud Sam McAlistar isiklikult, mis on minu meelest alati boonus, sest kirjanik on kirjapandu läbi kogenud ja oskab sündmuseid erakordse intonatsiooniga edasi anda.

Audible on tulvil fantastilisi raamatuid ilma milleta oleks maailm tunduvalt igavam.

3. Tunnike klatši versus tunnike uue keele õpingut

Kui mul oleks valida, kas rääkida päevas tund aega taga mõnda tuntud või tundmatut inimest või õppida uut keelt, siis minu valik langeb viimase kasuks. Iga tund meie elus määrab meie hilisema sihi. Iga uus keel, mida õpime, avab lõputult uusi uksi. Mulle meeldivad numbrid, sest nad ei valeta kunagi ja kui teeme kiire rehkenduse - siis kui jätame seitsmel päeval nädalas ära tunnikese teiste arvustamist ning õpime selle asemel iga päev tunnikese näiteks uut keelt, siis seitse tundi nädalas on tubli tulemus. Varsti saad Hispaanias puhates poes ostud hispaania keeles teha või Prantsusmaale põigates pälvid prantslaste sooja naeratuse, sest oled võtnud vaevaks nende keele vastu huvi tunda.

Siinkohal lubage esitleda - Langua Talk. Kui mu tütar alustas paar aastat tagasi neljanda võõrkeele õpinguid, tundsin teatavat kurbust, et ei saa talle nõu anda ega ka temaga sellest rääkida. Mõni aeg hiljem tuli minu ellu Langua Talk, ma leidsin endale sobiva õpetaja ja vaiksete sammudega ja ilma surveta, õpin uut keelt. 

Mõtlesin tükk aega, kas mainin selles postituses oma uusi õpinguid, sest olen vahel väga ebausklik, kuivõrd asjadest tasub rääkida siis, kui oled juba märkimisväärseid miile kõndinud. Kokkuvõttes pole mul midagi kaotada, sest täna tunnen end juba enesekindlalt. Langua Talki leiad SIIT. Ja väike vihje neile, kes soovivad oma prantsuse keelt värskendada, siis YouTube`i vahendusel saab seda teha SIIT.

4. Filmid, sarjad ja Amy Winehouse

Lisaks raamatutele on filmid alati imeline võimalus põgenemiseks. Netflixis tuli hiljuti välja Harlan Coben`i raamatu ainetel valminud sari "Fool Me Once", mis oli perfektse puändiga põnevik. Nagu tavaks saanud ei suutnud ma õhtul õigel ajal uinuda ja vaatasin seda hommikul kohemaid edasi. Treileri leiad SIIT.

Kui põnevik pole sinu teema, siis koroona ajal vaatasin ja vaatasin ning lõpuks lihtsalt kuulasin taustaks filmi nimega "84 Charing Cross Road" - kindlasti paneb mõni kärsitum tegelane pärast viite minutut selle linateose kinni aga ma kinnitan, et see on südamlik lugu Inglise antikvariaadi pidaja Frank Doeli ja Ameerika kirjaniku Helene Hanffi erakordselt vaimukast ja soojast kirjavahetusest, mis kestis kakskümmend aastat. Kui usk headesse inimestesse ja väikestesse heategudesse kipub kaduma, siis selle filmi ilus toob mulle siiani pisarad silma. Filmi leiad SIIT. Krediiti lisab kindlasti, et peaosas mängib Anthony Hopkins. 

Kui leidub üks näitleja, kelle roll tekitab minu silmis alati sädeme ja suunurka muige, siis minu jaoks on see Archie Goodwin, keda sarjas "A Nero Wolfe Mystery" kehastab Timothy Hutton. Lisaks kergetele mõrvalugudele on sarjas nauditavad nii interjöörid kui ka mänguline dialoog. Ja kui Archie Goodwin oleks päriselt olemas, läheksin temaga õhtusöögile. Hea uudis on see, et "A Nero Wolfe Mystery" esimene osa on täies mahus, ideaalses kvaliteedis YouTube`is ja selle leiad SIIT.

Dokumentaalfilmidest soovitan tänase postituse lõpuks kaheksa aastat tagasi Asif Kapadia linateost "AMY", mis räägib Amy Winehousest (treileri leiad SIIT). Tema traagilises loos on midagi, mis tõmbab sind endasse. Amy justkui haaraks sul käest ja sa astud koos temaga maailma, kus valitsevad inglid ja deemonid ning kus pole õnnelikku lõppu. Ometigi on võimatu seda dokfilmi vaadates Amysse mitte armuda. Asif Kapadia vaimustas mind esimest korda, kui ta tuli välja dokumentaalfilmiga legendaaarsest vormelisõitjast Ayrton Sennast ja tema fenomenaalne lähenemine Sennale oli sedavõrd avardav, et kasutan oma töödes veel siiani Kapadia võtteid. 

Tulles tagasi dokumentaalfilmi "AMY" juurde, siis kui Asif Kapadialt küsiti, mis võiks olla selle filmi moraal, vastas ta, et enne kui inimesed parastavad sõltuvustesse sattunud inimesi, filmivad neid ja jagavad meedias ilmunud linke, võiksid nad korraks mõelda, kas see tõesti vajalik? Tulles tagasi oma postituse algusesse, siis mida sa nendest juttudest võidad? Isegi kui kõik on kohutavalt halvasti. Kui see on kellegi tragöödia. Kuidas sinu parastamine maailma paremaks teeb? Klatšil on jõud. Sõnal on veel suurem jõud. Kasutagem oma sõnu targalt. 

FOTO: MEISI VOLT

* See kaader minust ja Liisist on tehtud aastaid tagasi, kui ta nõustus Stellariumile näitama oma kosmeetikakoti sisu. Ajakirjanikuna olen näinud palju artiste, kellel pärast teist ja kolmandat hitti katus minema sõidab, kuid Liis on jäänud alati selleks samaks sõbralikuks tüdrukuks.