Kohe, kui ilm kannatab, ajan oma jalgratta välja ja asun tuntud ning tundmatutel radadel seiklema. Aga ma ei sõida mitte kunagi ilma kiivrita. Tänases Naistelehes räägin väikeses küsitluses sellest, kuidas ma austan jalgrattureid, kes kannavad kiivrit.
Ma tõesti austan inimesi, kes teisi austavad. Ja sama palju austan neid, kes austavad oma lapsi sellega, et õpetavad neid kiivrit kandma. Alati ei piisa ju sellest, kui ise jalgrattaga ettevaatlikult sõita. Mul jäi mõni päev tagasi suu nii lahti, et sinna oleks võinud mitu kärbest lennata, sest keset Pärnu maantee viadukti sõitis üks mees jalgrattal, tema taga istumas umbes 4aastane laps, kellel oli kiivri asemel peas kootud müts ... Mulle ei mahu pähe, kuidas inimestele ei mahu pähe panna oma lapsele kiiver pähe.
Ma ei lähe ise mitte kunagi ilma kiivrita jalgaratta selga. Mind saadab igavesti traumaatiline mälestus tuttavast, kes kõigest paar päeva enne oma 20ndat sünnipäeva sõitis jalgrattaga vastu tee äärt, kukkus pea peale ja suri. Ma tean, et see on äärmuslik lugu, kuid see on mu südamesse sügava jälje jätnud. Seepärast pean ma oluliseks kirjutada sulle sellest, et kiiver on tähtis. Lisaks on minu meelest kiivrid ääretult ilusad. Vaata, kui äge on see teksaga kaetud kiiver, mille ma hiljuti ostsin. Täna on kiivrid ka aksessuaari eest, sest valik on lai ja ka kõige nõudlikumale maitsele peaks meelepärane kiiver leiduma.
Ah jaa. Ma olen näinud viimasel ajal Tallinnas ühte muhedat meest ja vähemalt sama nägusat naist, kes on jalgrattaga sõites kandnud hoopis musta ratsakiivrit. Kas sina kannad kiivrit?