Friday, November 13, 2015

HAPPY END


The day snow comes down and stiff minus degrees take over, I'm content. Right now it's the case of fluctuating between feeling ill and feeling better, and then feeling ill again. Nevertheless I have a really exciting project going on that takes up most of my time, but when I'm ready, I'll come and tell you all about it. What else?  

Oh yes... It was about a week ago when a really adorable Russian Blue cat was crying in front of our house in the dark. I stooped next to the car and heard his crying and told him that all will be well, and we'll find its family together. Finally the cat came to me, I picked him up and took him inside. My husband almost fainted and my daughter asked if we can keep him. So we fed the cat and it seemed that after a meal of boiled chicken, he was a bit tired. He was going around our place and all of a sudden... he disappeared! It was in this shoe cupboard that I photographed the cat in, and posted the note on Facebook, which tens and tens of people shared for a few hours. Until I found the cat from the shoe shelf. When the cat wasn't asleep, he was elated and talkative. Purred and purred. A day later, the cat's owner called me and it turned out that the kitty lives near us. My heart burst with joy. We took the cat to his owner and found out that his name is Simba and he's our new neighbour. I promised the owner that I would happily catsit when they go travelling. That was the loveliest moment of the passed week - to give Simba back to his owner. So ended chapter Simba in our lives. It was comforting and lovely. It seemed that I really needed a story with a happy ending before the snow comes down.


Sel päeval, kui lumi lõpuks ometi maha tuleb ja kõvad miinuskraadid tantsu löövad, olen mina rahul. Praegu on lood nii, et ma tunnen vahelduva eduga nagu oleksin haige, siis läheb enesetunne paremaks ja siis jälle kehvemaks. Sellegipoolest on mul pooleli üks põnev projekt, mis neelab hetkel enamuse minu ajast ja kui olen valmis, tulen ja räägin sulle kõik.  

Mis veel? See oli nädalapäevad tagasi, kui leidsin väljas jalutades imearmas vene sinise tõugu kassikese. Ta nuttis auto all ja loomulikult kummardusin auto kõrvale vaatama, et kes see nõnda valju kisa teeb. Lõpuks tuli kass minu juurde ja kaebas oma rasket saatust. Võtsin lõpuks kassi sülle ja jalutasin temaga koju. Mu abikaasa pidi kassi nähes minestama ja laps küsis, kas võime ta endale jätta. Pakkusime loomale keedetud kana ja pärast keha kinnitamist väsis teine täitsa ära. Ta lonkis meie tubades pisut ringi ja äkki... oli kadunud. Just sellest kingariiulist leidsin kassi mõnusalt magamas ja tegin temast pildi, mille panin Facebooki kuulutuse juurde. Suur tänu kõigile, kes kuulutust nii tublisti jagasid! Kui kass parasjagu ei maganud, oli ta elevil ja jutustas meiega. Nurrus ja kurrus. Päev hiljem helistas mulle kassi omanik, kes oli Facebookist kuulutust näinud ja ilmnes, et kiisu elab meie lähedal. Nii viisime tütrega kassi tema perenaisele tagasi. Saime teada, et kassi nimi on Simba ja ta on meie kandis alles uus. Mina lubasin omanikule, et kui ta peaks reisile minema, siis võtame kassi hea meelega enda juurde. See oli minu möödunud nädala kõige toredam hetk - viia Simba tema säravate silmadega omanikule. Ja nii sai läbi meie peatükk nimega Simba. See oli kuidagi nii lohutav ja vahva. Tundub, et ma vajasin väga enne lume tulekut oma ellu lugu, mis lõppeks õnnelikult.    
SHARE:

13 comments

  1. Olles läbi ja lõhki koerainimene pean tunnistama,et olen mõned korrad olnud murdumas laste ja mehe survele/soovile üks kassiline pereliikmeks vastu võtta. Neid Sinu fotosid nähes,ohhhhh .... 99,9% või 99,8% olen murdumas.Just selline üks õnnelik (ilus,päris) kass minu silmis välja näeb ja tundub,et teie kodus tundis ta end samuti turvaliselt ning hästi. Ära iial ütle iial.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mina ei saa öelda, et ma olen kassi- või koerainimene. Mulle meeldivad mõlemad. Kuid elus on juhtunud nii, et kasse on minu elust rohkem läbi käinud. Kes on pikemalt jäänud, kes lühemalt. Üks minu koer elas pika ja ilusa elu, kuid teine, päris minu oma koer jäi raskelt haigeks ja suri. Ma arvan, et see jättis minusse lapsena sügava jälje ja rohkem pole mul endal koera olnud. Mäletan, et lohutuseks kinkisid ema-isa mulle triibulise kassi Mitzie, kes elas meiega väärikad 16 aastat.

      Delete
  2. Tore, et kiisu on jälle kodus tagasi! Neid pilte vaadates meenus mulle kohe meie kõuts Johannes, kes oli värvuselt samasugune sinakashall ja kollaste silmade ning halli ninaga, ainult väga suurt kasvu ja pikakarvaline. Kõrvades olid suured väljaulatuvad karvatutid, samuti varvaste vahel ja vuntsid olid tohutult pikad. Johannes veetis meiega 12 aastat ja oli tütre lahutamatu mänguseltsiline ja ravitseja, kui haigus kimbutas. Kui peaksin kunagi veel lemmiklooma võtma, siis kindlasti kassi, sest koerad on minu meelest liiga alandlikud ja lipitsevad, aga kass on iseloomuga.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Simba jõudis ka mu tütre valutava jala peal pikutada ja laps väitis hiljem, et valu oli kadunud. See pole esimene kord. Kui elasin mere ääres ja mul oli kolm kassi ning olin kord üsna haige, siis nad tulid kõik minu kaissu magama, justkui teades, et vajan lohutust :)

      Delete
  3. Nii vahva lugu! Simba on toeline kaunitar!

    Anneli x

    ReplyDelete
    Replies
    1. Simba on tõesti oivaline kass. Graatsiline ja igati vahva sell. Tahtis muudkui juttu rääkida ja jälgis mu süles huviga, kuidas ma kaminasse tuld tegin :)

      Delete
  4. Kassid mulle meeldivad, kuid täna just üks hammustas ja kraapis käsi. Nagu kurjast vaimust vaevatud oleks! :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tean seda. Minu kass on samasugune. Heast peast või palju haiget teha. Ja ometi on ta nii kallis nurrik mulle.

      Delete
  5. Replies
    1. Liitun Jaanikaga. Sa oled tõeline kangelane! Tean, kui paljud viskavad omaenda kassi tänavale ja südame alt läks lihtsalt soojaks.

      Delete
    2. Tänan. Täitsa vahva on pühapäeva õhtul diivanil lesides kangelane olla.

      Delete
  6. Olen täielik kassiinimene ja pisarad tulid silma, kui sa kirjeldasid, kuidas võõras kass tohtis minna sinu kingariiulisse magama. Sa oled minu arvates parim blogija, kuid nüüd tunnen Sinuga mingit hoopis teistsugust sidet. Olin väga liigutatud juba siis, kui Sa Instagrami koos oma telefoninumbriga selle kassi pildi panid. Lootsin, et kirjutad ka postituse ja nüüd see tuli ära. PS. Kellakeeramine mõjub paljudele halvasti, võibolla tunned end seepärast nõrgemalt?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma arvan, et ma käitusin nii, nagu teeks seda iga korralik kodanik. PS. Kellakeeramine on minu jaoks alati vähem või rohkem tüütu olnud. Aga eks nii saab igas ajas kas kellakeeramist või täiskuud süüdistada :)

      Delete

Blogger Template Created by pipdig