Mõni aeg tagasi võttis minuga ühendust Eestis kanda kinnitav uus bränd. Mulle saadeti ilus kiri, kus sai kõvasti kiita nii minu Instagram kui ka ainulaadne stiilitunnetus. Kohemaid uuriti, kas soovin teha koostööd. Igati sõbralik kiri, kuid kõige olulisem oli sealt puudu - küsimus hinnakirja kohta. Seega vastasin neile viisakalt, et võiksin koostöö peale mõelda ja mainisin, et mul oma hinnakiri.
Kohemaid sain vastuse, et kuna nad alles lansseerivad Eestis oma firmat, siis raha neil ei ole. Üldse ei ole! Küll aga pakuti väga helde summa eest tasuta riideid. Seda ma täitsa usun, et tasuta asju on kõigil firmadel lademes - see on sedavõrd iidne jutt, et paneb ka minu sokid haigutama. Vastasin siis omakorda, et asjade eest ma koostööd ei tee. Minu üllatuseks sain uue kirja - nendel siiski on raha ja samuti saaksin selle sama helde summa eest endale ka riideid valida. Olin selleks ajaks jäänud koroonasse ja otsustasin, et ei võta mitte ühtki uut koostööd vastu, sest jaksu ega jõudu polnud. Kuid üks aga oli veel. Suhtumine. Ma ei tea, kas arvatakse, et meie siin Ida-Euroopas oleme lihtsalt sedavõrd vaesed, et võtame iga hilbu vastu? Ma ei usu. et nad julgeksid oma kodumaal blogijate ja influenceritega sama taktikat kasutada.
Minu järgmine mõte on laenatud ühest artiklist, mida paar aastat tagasi lugesin - kas sa kujutad ette, et lähed tööle ja tööpäeva lõpus peatub ülemus sinu laua juures ning teatab armuliselt: "Sinu tänase tööpäeva palk on rinnahoidja?" Hmm ... Või nädalalõpul tuleks priskem tasu - sinu selle nädala panuse eest tasume spordiriiete komplektiga? Miks pakutakse meile järjepidevalt tasuta asju aga rahast ei räägi keegi? Mul isiklikult tekib juba eelarvamus firmade osas, kes esmalt teevad enda meelest kavala manöövri ja hinnakirja ei küsi.
Helistasin seepeale oma sõbrannale, kes töötab samal alal ja küsisin, kas ka tema sai sellelt kurikuulsalt brändilt pakkumise. Tuli välja, et täpselt sama lugu - raha neil kohe mitte üldse pole aga nad olid nõus tasuta riideid pakkuma. Kui võrdlesime summasid, tuli välja, et minule pakuti isegi suurema tasu eest rõivaid, minu sõbrannale aga tunduvalt väiksema summa eest. Lõpuks pani mu sõbranna kanna maha ja selgitas neile, et mingit tasuta tööd ta ei tee ja üllatus-üllatus - talle tema töö eest maksti.
Täna hommikul vaatasin Instagramist, kuidas Eesti suunamudijad reklaamivad innukalt seda uut brändi, millel polnud alguses mitte mingisugust eelarvet. Mind tõesti ei huvita teiste rahakott, aga loodan, et need ilusad naised küsisid oma töö eest siiski väärilise tasu. Ja kui inimene tunneb, et tema väärtus ongi tasuta asjad, mis seal`s ikka. Samas usun, et kui Eestis oleks rohkem mõjuisikuid, kes räägiksid omavahel kasvõi umbkaudsed summad läbi, jõuaksime ühel ilusal päeval helge hetkeni, kus igaüks saaks oma töö eest küsida väärilise tasu.
Üks punkt veel. Oletame, et ma teen remonti ja eelarve on ammu lõhki ning äkki pakub keegi, et paneb ühe või teise asjaga õla alla - sellisele koostööle ütlen mõistagi jah. Kuid need on kaks erinevat asja. Kui alguses öeldakse, et raha pole ja siis järksu on ... No keda te lollitate?
Teema lõpetuseks meenub mulle lugu ühest söakast influencerist, kellele pakuti mõned aastad tagasi koostöö eest käekella. See noor daam kirjutas, et ta ei tee tasuta asjade eest tööd. Selle peale sai ta vastuse: "Aga kas te siis teete postituse, kui saadame teile kolm tasuta kella?"
* Tänavu tähistab Stellarium oma kümnendat sünnipäeva ja selleks puhuks jagan teemasid mis pikalt meeles mõlkunud ja blogimisega seotud. Hiljuti kirjutasin teemal: Mis asja te täpsemalt teete? Logi?
FOTO: Kristin Arniste (pilt on illustreeriv ja kõik asjad on ise ostetud)
No comments
Post a Comment