Kurbus kummaline tunne ehk kuidas Kristel Aaslaid mulle mind peegeldas

Kui aasta tagasi pakuti mulle võimalust hakata Kroonika podcasti tegema, polnud ma sugugi kindel, kas see on miski, mis võiks mulle sobida. Kuid lõpuks leidsin, et pole midagi põnevamat, kui piiluda inimeste hinge ja kuulata nende mõtteid. Podcast võimaldab peaaegu 100% keskendunult vestelda. Miks? Mobiiltelefon on airplane mode`i peal, kahe või kolme inimese päralt on mikrofonid, tassike kohvi, klaas vett ja mõte ei lähe rändama.  

Kuna minu emotsioonid, mida podcasti tegemisel tunnen, pole päris see teema, mida Kroonikas kajastada, siis jagan nüüdsest aegajalt oma tundeid ning linki podcastile oma isiklikus mõttekojas ehk Stellariumis.

Kes kujutab särtsukommi nutmas?

Iga intervjuu taga on oma lugu. Sel korral oli mul külas näitleja ja Gram-Of-Funi solist Kristel Aaslaid, kes rääkis depressioonist, mis teda õige varakult kimbutama hakkas ja millest ta väga eriliste võtetega üle sai. Kuid teatud kurvameelsus saadab teda tänaseni. Pole just palju saatekülalisi, kes ütleksid ilma valehäbita sinu vastas intervjuud andes: "Istusin ka täna hommikul autos suvalises parklas ja nutsin". Kas keegi üldse kujutab ette Kristel Aaslaidi autos nutmas? Seda särtsukommi, kes naerutab meid teles pisarateni ja kes iga viimane kui kord võimsalt kogu lava endale haarab ... 

Kuid nukrameelsus on saatnud ka mind õige varakult ja ma ei teagi, miks ... Ma olen omandanud suurepäraselt võime tööle minnes nukrus ukse taha jätta ja oma asjad rõõmsameelselt ära teha. Vahel, kui astun aga kontorist välja, ootab ta mind justkui truu kummitus ukse taga. Kuid on ka aegu, kus ma unustan kurvameelsuse kaunis pikaks perioodiks. 

Kui enne podcasti salvestust Kristeli intervjuusid lugesin, tundsin, et loen lugu enda hingesugulasest ja kui ta stuudios rääkima hakkas, siis võttis selle intervjuu minu süda üle. Ma ei taha öelda, et ma ei intervjueeri inimesi südamega, aga sel korral tundus mulle, et minu vahelduva eduga kurvameelsust endas kandev süda muutus uudishimulikuks ja asus Kristelile ise küsimusi esitama.  

Maski kanda on mugavam

Mida ma mõtlen pärast selle intervjuu ilmumist - kui vaid oleks rohkem neid, kes räägiksid rabava aususega oma tunnetest, tunneksid teised end jälle vähem oma emotsioonide keskel üksildastena. Samas on avameelsust võimalik alati inimeste vastu ära kasutada. Nii lihtne on õelal manipulaatoril sosistada tundlikuma inimese kohta selliseid sõnu nagu labiilne või ebastabiilne. Või midagi veelgi hullemat. Ja see sunnibki meid maske kandma.

Kõige veidramad on olnud aga minu tuttavate kommentaarid, kui olen maininud oma nukrameelsust: "See ei ole tõsi! Sa oled ju nii tugev inimene!" Kas tugevus välistab kurvameelsuse? Või välistab tugevus selle, et oled vahel nõrk? Mulle on ka öeldud: "Sa teed ju alati nalja, kuidas sa saad olla nukrameelne?" Kas huumorisoon tähendab automaatselt seda, et ma ei pruugi vahel melanhooliasse eksida? 

        Tundlik tundemaailm - parim õpetaja  

Üks, mida olen läbi omaenda kurvameelsuse õppinud, on see, kuidas ma teistesse inimestesse suhtun. Ma isegi mitte ei ürita, vaid olen enamjaolt alati soe, empaatiline ja naeratav, sest läbi oma tundliku tundemaailma tean liigagi suurepäraselt, et teise inimese sisse ei näe. Teistesse tasub alati suhtuda soojuse ja julgustava naeratusega, sest me ei tea, kust ta tuleb ja kuidas ta üldse uksest välja sai. Ehk kulus tal tükk aega, et ennast kokku võtta, riidesse panna ja koduuksest välja tulla? Võibolla oli temagi autoparklas äsja nutnud? 

Ehk polegi ma oma blogis varem nii avameelne olnud, aga see on kõik Kristeli "süü", sest ta rääkis oma hingest otse minu hinge. Kristel rääkis veel paljust muust ja sedavõrd inspireerivalt, et võta endale ühel ilusal hetkel need 47 minutit ja kuula intervjuud SIIT.