Friday, July 28, 2017

Tomcat


Every time I visit my parents, I go past a house with a wonderfully beautiful yellow door. I've been promising from year to year that I'll do a photo series in front of that door. Last week I fulfilled that promise.  I told the photographer that I'd found a beautiful yellow door, that could look quite cool in photos. So we took and took photos in front of that door. 

I was a bit excited, as if I was on a little apple-thieving mission and in the danger of being caught in the action. I didn't ask for permission to shoot in that garden... I did knock, but nobody answered. We took various photos until the photographer noticed a beautiful pavilion in the garden and proposed to go shoot there. I finally admitted that we're there without permission and soon someone would come asking who we are and what we were doing there. Photographer Tiina knows me well enough to smirk at that, but also proposed to leave the garden after that. 

I'll devote this post to my dad who always helped me in my mischief as I was little and laughed out loud when I'd pulled off something devious again. After laughter, he always got serious and told me not to do that again. If my dad had told me off, he would have also wiped off the tomcat in me as well, but thanks to my dad, the mischievous soul lives in me forever. By the way, the door remained intact and the photos are before you.



Iga kord, kui oma vanematele külla lähen, möödun majast, kus on imeilus kollane uks. Ma olen aastast aastasse endale aina lubanud, et teen selle ukse ees ühe vahva seeria. Möödunud nädalal täitsin lõpuks lubaduse. 

Ütlesin ka fotograafile, et leidsin vahva kollase ukse, mis võiks pildil täitsa efektne jääda. Nii me siis seal ukse ees ja ukse kõrval muudkui pildistasime. Mul oli sees mingi kerge õhin, umbes nii nagu oleks parasjagu õunaraksus ja võin kohe vahele jääda. Nimelt ei küsinud ma luba, kas aias üldse pildistada tohib... Ma küll koputasin, kuid keegi vastanud. Tegime erinevaid pilte, kuniks fotograaf märkas aias üht kaunist paviljoni ja tegi ettepaneku sinna pildistama minna. Lõpuks tunnistasin, et tegelikult viibime siin aias ilma loata jailmselt kohe tuleb keegi, kes küsib: "Vabandust, aga kes te olete ja mida te siin teete?" Fotograaf Tiina juba teab mind ja lihtsalt muigas, kuid tegi seejärel ettepaneku aiast jalga lasta. 

Selle postituse pühendan ma oma isale, kes lubas mul lapsena alati koerusi teha ja naeris kõva häälega, kui ma jälle mingi jamaga hakkama olin saanud. Pärast naeruturtsatust ta alati tõsines ja ütles: "Vaata, et sa nii rohkem ei tee!" Kui isa oleks mind hurjutanud, oleks ta minu seest pühkinud ka minema selle koertüdruku, kuid just tänu isale elab see krutskeid tulvil hing minus igavesti. Muide uks jäi terveks ja pildid on sinu ees. 


PHOTOS: Tiina Annamaa
SHARE:

2 comments

  1. Sinised kingad kõlavad hästi kokku kollase uksega ja kergelt lagunenud trepp on huvitav taust.
    Jalutades märkab tihti omapäraseid kohti ja huvitavaid detaile, mis sobiksid taustaks.
    Vahva, et su isa tehtud koeruste eest ei noominud, vaid laskis sul iseendaks jääda.
    Keelamise ja käskimise asemel oli ka minu isa arvamusel, et mõningad lollused ja koerused tuleb ära teha, tingimusel, et kõik ellu jäävad. Ja siis teha vastavad järeldused ja oma vigadest õppida.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mulle meeldib sinu mõte: tingimusel, et kõik ellu jäävad. Aga sellel loo on puant - nimelt potsatas minu Stellarumi Facebooki kiri, kus selles majas elav daam teatas, et edaspidi võin minna sinna ka pidistama, peaksin lihtsalt ette teatama, sest nendel lokatsioone jätkub... Õnnelik lõpp :)

      Delete

Blogger Template Created by pipdig