Sunday, October 23, 2016

Girl Friday: She knocked and waited ...


My mother has always taken me on walks in Kalamaja. That's where she remembered her childhood. Kalamaja holds my mother's warm memories - yards where she played, apple trees she climbed, and forget me not flowers that grew in every garden.... My mother took me to Kalamaja when it wasn't one of the most popular areas in Tallinn, where many now think it's a question of prestige to live.  

But I have my own memories with Kalamaja. I looked at the lovely wooden houses and dreamed of rummaging in those hallways. I like creaky stairs and the bizarre romance that lingers around slightly abandoned houses. For this series, Meisi and I peeked into the corridors of Kalamaja houses, and we shot this autumn outfit in this green hallway. This series reminded me of waiting. I have always been good at waiting. But in this series, I was playing a girl who's slightly upset about when she arrives and finds out the host is running late. Nobody else was there to let her in either. Now she has to kill time... So here I am. Myself and a green door and a green hallway. Maybe we take it too much for granted that every door should open for us immediately?


Outfit details:


Jacket & dress: Superdry (Ülemiste keskus)
Shoes: Puma
Bag: Diane von Furstenberg



Mu ema on mind alati Kalamajja jalutama viinud. Nimelt möödus seal tema lapsepõlv. Kalamajas on mu emal soojad mälestused - hoovid, kus ta mängis, õunapuud, mille otsas ronis ja ära-unusta-mind lilled, mida olevat seal igas hoovis kasvanud... Ema viis mind Kalamajja juba siis, kui see polnud Tallinna üks populaarseimaid paiku, kus paljud peavad täna prestiiži küsimuseks elada. 

Kuid Kalamajaga tekkisid mul omad mälestused. Lapsena emaga seal uidates vaatasin hoopis neid hubaseid puumajasid ja unistasin, et saaksin kolada nende koridorides. Mulle meeldivad naksuvad trepid ja kogu see veider romantika, mis kergelt mahajäetud majade ümber justkui hõljub. Selle pildiseeria tarvis piilusime Meisiga Kalamaja majade koridoridesse ja ühe sügisese outfiti pildistasime üles just selles rohelises koridoris. See pildiseeria meenutas mulle ootamist. Ma olen alati hea ooataja olnud. Kuid sellel pildiseerial mängisin ma pisut solvunud tüdrukut, kes jõuab külla, kuid avastab, et võõrustaja ise hilineb. Kedagi teist ka pole mind tuppa sisse laskmas. Ja nüüd on vaja aega parajaks teha... Siin ma olen. Mina. Ja roheline uks. Ja roheline esik. Ehk võtamegi vahel liiga iseenesest mõistetavalt, et iga uks peaks meile kohe avanema? 




PHOTOS: Meisi Volt
SHARE:

6 comments

  1. Nii tuttav õhkkond. Elan hetkel veel sarnases puumajas ja naksuv puutrepp tekitab koduse tunde :D Usun, et jään seda naksumist veel aastakümneid nostalgiliselt meenutama :)

    Kuna kardan paaniliselt kusagile hiljaks jääda, jõuan pidevalt igale poole liiga vara kohale ja siis tavaliselt jõuan veel kvartalile uue ringi peale teha, et õigel ajal kusagil olla, aga elus on vahel uksi mis alati meile ei avanegi ja hiljem leiame, et nii on meile parem olnudki.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Täitsa nõus. Igale uksele ei pea koputama ja igast uksest ei pea suure hooga sisse jooksma. Tark ei torma.

      Delete
  2. Need jalatsid tunduvad nii mugavad!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma olen ise ka nendesse valgetesse PUMA jalatsitesse liiga kiindunud. Kannan vaid neid ja kõik teised vabaajajalanõud on pahased ning torisevad. Kuid need sobivad iga asjaga.

      Delete
  3. Kalamajas on küll midagi maagilist, armastan isegi seal spontaanselt jalutamist ja ootamist, et midagi erilist juhtuks.. Pildiseeria meeldib ka väga!!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sealsed toidukohad on samuti klass omaette. Kuigi usun, et Sul jagub praegu seiklusi ja avastamist küllaga :) Naudi!

      Delete

Blogger Template Created by pipdig