Monday, April 25, 2016

How come you don't have kids? And how to respond to that?


I remember it like it was yesterday. I was visiting a friend, we had a long nice picnic in her garden and all of a sudden she asked: "How old are you already?" 22, I replied, to which she said: "Ahaa! The biological clock is ticking away already!" I was so speechless I almost choked on my crumble and there were three letters above my head (pardon my French): WTF? I didn't really know what to say back then. You know those moments when you get told something so silly you wonder whether it was a dream or real life.

I like young mothers and I have always loved children, but I would have never imagined myself as a mother at the age of 22. All the more so since I'd found a lot of friends in England at the time and I dropped by London every chance I got, even for a weekend. Family and children didn't seem like something to fantasise about. I was more concerned with what I would wear to the next party at Annabel's or the Dorchester. And rightly so. I haven't regretted my happy life in London for a moment, or the fact that I didn't become a mother at an early age. That question didn't hurt me, but I soon learned that there are women who burst into tears after the same question.

I was working as a society journalist for years, and at the time, newlyweds were my territory as well. In short it meant that when the young couple gave the magazine their wedding photos, and I posed questions about falling in love, getting married, and of course the future. One question I always threw in the air jokingly was about when can we expect little ones. One day I was doing another one of those interviews and when the groom had to leave our meeting early, I was left alone with the newlywed woman. We were looking at wedding photos to see which to publish in the magazine and all of a sudden she started crying. She said that when I asked about expecting children, she said probably never, because they wait and wait, but she just doesn't get pregnant. I think my eyes opened more than ever at that moment. How I asked that stupid question over and over again from young couples! How many people had I hurt with that question? My interviewee said off the rec at the time that her parents and in-laws expect grandchildren of her, and she started crying every time she was asked about it. She said she took me for a stranger on a fast train, because she doesn't tell her girfriends about this. When I left the interview, and got home, I crossed that question out of my interviews forever. I never ask my friends either. For me, it's a question I never ask, because I don't know how much it could hurt.

I was reminded of this topic when my father found my old diaries and gave them to me. Among other things, I found notes I took about my interviewee who had revealed their biggest secret to me. A few days later I sent her seven responses to give those who ask about children in the future. Reading my diary, I decided to write up this story and those responses:

1. Oh, how come I don't have children? Don't you see I'm still a child myself? 
2. I'm waiting for you to have your first child to see if the sleepless nights are worth it! 
3. Why are you interested in that? 
4. Definitely not in the next 9 months! 
5. To be honest, never. When I change my mind, you're the first to know! 
6. Let's talk about this in five years. We have so many other plans. 
7. Don't you regret having two/three of them already?

Two years later, the woman who started crying during the interview, called me. She said that the first child was finally born into their family and if I want an exclusive interview, I'm going to get it. When I'd done the interview with her, and she was holding her beautiful little baby, she said: "Those responses really helped me. It's sometimes good when someone puts words in your mouth!" She said the one asking about whether the person regrets having children, worked the best.  

If this post is read by women who get asked about having children, and who have good responses for that, write them in the comments.



Ma mäletan seda nagu eilset päeva. Olin külas oma sõbrannal, meil oli tema aias mõnus piknik ja äkki küsis ta: "Kui vana sa juba oled?" Vastasin: "22aastane" ja tema kostis seepeale: "Ahhaa! Bioloogiline kell juba tiksub!" Ma olin nii sõnatu, et pidin purukoogi kurku tõmbama ja minu pea kohale ilmusid kolm tähte (vabandage minu prantsuse keel): "WTF?" Toona ei osanud ma suurt midagi kosta. Tead ju küll neid hetki, kui sulle öeldakse midagi nii jaburat, et sa mõtled: kas see juhtus unes või ilmsi?

Mulle meeldivad noored emad ja ma olen alati lapsi armastanud, kuid ma ei oleks iial kujutanud end 22aastaselt emana. Seda enam, et ma olin tol ajal leidnud terve hulga sõpru Inglismaal ja põikasin igal võimalusel kasvõi nädalavahetuseks Londonisse. Perekond ja lapsed ei tundunud mulle küll midagi sellist, millest fantaseerida. Ma mõtlesin pigem sellele, mida järgmisel peol ööklubis Annabel`s või õhtusöögil Dorchesteris kanda. Ja õieti tegin. Ma pole hetkekski pidanud kahetsema oma rõõmsat ja muretut elu Londonis ning seda, et ma varakult emaks ei saanud. Mulle ei teinud see küsimus haiget, kuid õige pea sain ma teada, et on naisi, keda ajab seesama küsimus nutma.

Ma töötasin aastaid seltskonnaajakirjanikuna ja minu pärusmaa olid tol ajal ka äsja abiellunud paarid. Lühidalt tähendas see seda, et noorpaar andis ajakirjale oma pulmapildid ja mina esitasin küsimusi armumisest abiellumiseni ja pulmaööst tulevikuni. Üks küsimus, mille ma alati naljatledes õhku viskasin, oli: "Millal on pisiperet oodata?" 

Ühel päeval tegin taas üht sellist intervjuud ja kui peigmees pidi meie kohtumiselt varem lahkuma, jäin ma äsja abiellunud naisega kahekesi. Me vaatasime koos pulmapilte, mida pidime ajakirjas avaldama ja äkki hakkas ta nutma. Ta ütles, et küsisin millal on pisiperet oodata ja vastas, et seda ei juhtu ilmselt kunagi, sest nad ootavad ja ootavad, kuid ta lihtsalt ei jää lapseootele. Mu silmad avanesid sel hetkel rohkem kui ei kunagi varem. Kui palju olin ma seda tobedat küsimust noorpaaridele esitanud! Kui paljudele olin ma oma küsimusega haiget teinud? Mu intervjueeritav ütles off the record, et temalt ootavad lapselapsi nii tema vanemad kui ka ämm ja äi ning ta tahaks iga kord nutma hakata, kui lapsed teemaks tulevad. Ta pihtis, et ta võtab mind kui võõrast kiirrongis, sest oma sõbrannadele ta sellest ei räägi. Kui ma intervjuult lahkusin ja lõpuks koju jõudsin, kriipsutasin selle küsimuse igaveseks oma intervjuude seast maha. Samuti ei küsi ma seda kunagi oma sõbrannadelt. Minu jaoks on see küsimus, mida ma mitte kunagi ei küsi, sest ma ei tea, kui palju see võib haiget teha.

See teema meenus mulle, kui isa leidis lapsepõlvekodust minu vanad päevikud ja andis need mulle üle. Muuhulgas leidsin ma märkmed, mida tegin oma intervjueeritavale, kes oli mulle avaldanud oma suurima saladuse. Paar päeva pärast intervjuud saatsin talle seitse vastust, mida öelda neile, kes edaspidi pisipere kohta küsivad. Lugedes oma päevikut, otsustasin selle loo ja need vastused avaldada. Ehk mida vastata, kui küsitakse, miks sul lapsi (veel) pole või millal on neid ometi oodata?

1. "Oh, miks mul lapsi pole? Kas te ei näe, et ma olen veel ise laps?"
2. "Ma ootan, kuna sina oma esimese lapse saad ja vaatan siis, kas need magamata ööd tasuvad end ära!"
3. "Miks see sind huvitab?"
4. "Kindlasti mitte lähima üheksa kuu jooksul!"
5. "Kui aus olla, siis mitte kunagi. Kui ma ümber mõtlen, oled esimene, kes sellest teada saab!"
6.  "Räägime sellest viie aasta pärast. Meil on nii palju muud plaanis."
7. "Kas Sa ei kahetse, et sul on neid juba suisa kaks/kolm?"

Kaks aastat hiljem helistas mulle seesama naine, kes oli intervjuu ajal nutma puhkenud. Ta ütles, et lõpuks sündis nende perekonda esimene laps ja kui ma soovin eksklusiivset lugu, siis ma selle ka saan. Kui olin intervjuul ja ta hoidis süles oma imearmsat väikest beebit, ütles ta: "Need vastused aitasid mind palju. Vahel on hea, kui keegi teine sulle sõnad suhu paneb!" Tema sõnul töötas kõige paremini vastus: "Kas Sa ei kahetse, et sul on juba lapsed?"

Kui minu postitust loevad naised, kellelt küsitakse pisipere kohta ja kellel on selleks puhuks tabavaid vastuseid, siis jätke need kommentaariumisse. Millised on need küsimused, mida sina oma tuttavatelt ja sõpradelt kunagi ei küsi? 


PHOTOS: Meisi Volt
SHARE:

32 comments

  1. Sul on alati blogis ilusad pildiseeriad ja lõbusad jutud, nii et see artikkel mõjus mulle teistmoodi. Mitte, et sa ei peaks kirjutama sellistel teemadel. Lihtalt ma vist ei oodanud midagi nii tõsist siit. Mulle väga meeldib sinu kui blogija elukogemus ja sa võiksid rohkem kirjutada oma töödest ja lugudest, mis on sind puudutanud. Kui aus olla, siis pärast seda artiklit ma ei küsi enam ka selliseid asju. Olen laste saamise kohta päris palju sõbrannadelt ja ülikooli endistelt kursakaaslastelt küsinud. Väga kainestav lugu.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Hea Anna, ma väga tänan Sind tagasiside eest. Loodan ka edaspidi oma mõtteid jagada, kuid sellised lood sünnivad hetkeemotsioonil. Ma istusin lihtsalt pühapäeval maha ja kirjutasin selle valmis. Ma usun, et lood, mis panevad inimesi kaasa elama, ei sünni planeeritult. Kuid ühe mõtte panid Sa mulle juba pähe :)

      Delete
  2. I usually say "everything at it time" or "it's up to Gods will."
    I am not sensitive to the question. I think it's quite typical for people to ask it sooner or later..especially the older you get or somewhere around finishing studies.
    That's the stereotype we have: get married-have kids...
    The question doesn't hurt me.. Even though my health situation is making me postpone me having a little once..I never wanted to be a young mother as well.. (I am 25 now, so it is the time you kinda start to think about these things). But I am not stressing myself to much about it, like I mentioned already it's up to Gods will..
    But I do agree that this is a delicate question.
    And a lot of times I wonder what is it what they wanna hear, when they ask that question...

    ReplyDelete
    Replies
    1. Exactly my point: what is it what they wanna hear, when they ask THAT question?

      Delete
  3. Tõepoolest, on päris palju küsimusi, mille pärast ma osasid inimesi lausa väldin või siis valmistun nendega kohtumiseks erilise hoolega, mõeldes läbi võimalikud vastusevariandid ning vastuküsimused. Ma üldse eelistan mitte liiga palju endast rääkida ning kui seda vahel siiski on vaja teha, siis kirjutamine istub mulle paremini. Näiteks ei ole mul enamasti mitte mingit soovi kellelegi teha aruannet oma armusuhte hetkeseisude kohta. Loomulikult on mul inimesi, kellega vajadusel neil teemadel rääkida, aga enamasti püüan ma sellest vastusest kõrvale hiilida ja püüan hoopis sujuvalt vastu küsida. Olen märganud, et küsijad eelistavadki õnneks sageli rohkem endast rääkida ja küsimus minult oli lihtsalt viisakusest, et teemat sobivasse suunda juhtida. Õnneks enamus inimesi armastab endast rääkida ja kui keegi päriselt ja siiralt minu vastu huvi tunneb, siis ta oskab rääkida ka ilma ebameeldivust tekitamata : ) Tundub, et tõepoolest on omal kohal sellele tähelepanu juhtida, et igal inimesel on ühe või teise asja jaoks omad põhjused ja sageli ei pruugi küsimus olla ainult soovis või tahtmises, elu lihtsalt läheb omasoodu. Ja kui natuke ringi vaadata, siis see on kõigil nii. Küllap küsijad otsivad lihtsalt õigustust omaenese probleemidele.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mulle nii meeldib see mõte, et "küsijad eelistavadki õnneks sageli rohkem endast rääkida ja küsimus minult oli lihtsalt viisakusest, et teemat sobivasse suunda juhtida". Ja tõepoolest nii see on - enamik räägivad vaid endast. Ma istusin kord kohutava peavaluga ühel kohtumisel, kus inimene rääkis minu õnneks terve aja iseendast. Mina vastasin: "Ahaa" ja "Ohoo" ja "Tõesti?!" Hiljem kiitis ta mind mu kolleegile ja ütles, et ma olen fantastiline vestluspartner.

      Delete
    2. Hahaa, jaa, nii võib vahel juhtuda ainult, et need inimesed hakkavad soovima veel meie "fantastilist vestlust" korrata, aga kui ikka ise midagi vastu ei saa, siis peab püüdma ennast säästa ilmselt.

      Delete
    3. Loen ka teiste kommentaare. See on väga huvitav teema ja põnev on saada teada ka teiste mõttekäike neil teemadel. Minu isa süüdistab mind materialismis, kuigi ka mina tunnen, et pole veel lihtsalt valmis selleks sammuks. Igal võimalusel ta uurib, et kas ma kavatsen enne rikkaks ja kuulsaks saada. Mul ei ole üldse selliseid plaane, ma lihtsalt elan ja kulgen ning püüan iga päevaga õppida elu rohkem nautima, olema parem ja rõõmsam kaaslane endale ja teistele. Mul on mitu nooremat õde ja ma olen lapsi alati loomulikuks elu osaks pidanud, lihtsalt ei ole veel endal sellist tunnet peale tulnud, et peaks oma pere looma. Aga ühte asja olen küll täheldanud, et inimesed küsivad ikka: kõigepealt miks sul kaaslast ei ole, siis millal pisiperet oodata, siis millal pika laua taha saab, seejärel, kas laps jääbki üksi mängima ja kui perre sünnib kolmas laps, siis pööritatakse silmi, et miks nii palju : D Nii et tuleb lihtsalt endale selgeks teha, et ühiskonna silmis oleme me kõik ikka rohkem või vähem "puudulikud" ja tähtis on enda ümber luua see seltskond, kellega saad nautida endaks olemist.

      Delete
    4. Mulle on ka öeldud, et nii kurb, su lapsel pole kellegagi mängida. Vastasin, et miski ei saa olla tõest kaugemal, ta mängib just teises toas kassiga.

      Delete
  4. Ma olen olnud kümme aastat suhtes, kuid meil ei ole lapsi. Minu ema ei ole selle kohta kunagi midagi küsinud, kuid minu õde, kellel on kaks last, aimab, et mul on laste saamisega raskusi (kaks katkemist). Kõige rohkem teeb mulle haiget, et just minu õde on see, kes mind alailma torgib ja küsib: Millal ma emaks saan? Või vahel torkab, et ta lastel võiks minu laste näol olla mängukaaslased. Ta peab teadma, kui palju see mulle haiget teeb ja ta räägib sellest ka alati minu sünnipäeval. Veebruaris põgenesin koos elukaaslasega sünnipäevaks hoopis Portugali. Tead, see sinu postistus andis mulle praegu nii palju jõudu, et kui mu õde mind veel ründab, siis ma küsin, kas ta oma kahte last ei kahetse. Imelik on, et mu sõbrannad ei küsi seda, kui õde on mind elu aeg torkinud.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Inimesed, kes meie tuju rikuvad ja meelega vajutavad valusatele kohtadele, tuleb endast kenasti ja viisakalt eemale juhtida. Mitte midagi pole teha, kui sa ka järgmise sünnipäeva või jõulud või jaanipäeva oma õest eemal oled :)

      Delete
  5. Mulle on neid küsimusi nii palju esitatud, alates 20ndate algusest. Ja mitte küsitud niisama, vaid lausa maha tehtud - sa kavatsed lapsi teha pensionieas või? See on kuidagi nii kitsas mõtlemine. Ma ei küsi iial kellegi käest, kus lapsed on, sest ma ei tea, mis selle taga on, et lapsi ei ole. Pealegi, kui välja arvata füüsilised lapse mittesaamise põhjused, siis see on iga inimese enda valik. Ma ei leia, et need, kes tunnevad, et emadus ei ole nende jaoks, peaksid end kuidagi puudega tundma ja põhjendama enda valikuid. Ja sealsamas, lastega emadelt ei eeldata kunagi valiku pikalt põhjendamist. Enda sugulastele ja tuttavatele olengi vastanud, et kas ma olen siis suguvõsast välja arvatud, kui ma lapsi mitte iial ei tee (kuna küsimus oli pidevalt aktuaalne), sest sellisel juhul kirjutagu mind maha, kuna see suhtumine sellesse teemasse mulle ei meeldi, justkui oleks ülim eesmärk elus või õigustus naiseks olemisel. Olen ka vastanud otse, et miks te küsite, kas te ei arva, et mõned ehk ei saagi lapsi. Siis neil on piinlik ja järgneb vaikus. Näen, et nad tahaksid küsida, kas sa siis ei saagi või tabavad, vot, selles ongi asi! Igatahes, olen 29 ja esimest korda lapseootel, aga endiselt olen seda meelt, et see pole kellegi asi küsida, uurida ja suhtuda minusse justkui nüüd alles olen täisväärtuslik naine või arvestatav inimene ühiskonnas, see on silmakirjalik. 29 tundub mulle noor, aga küsijate jaoks on see muidugi "oli ka viimane aeg" vanus.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tänan nii pika vastukaja eest. Minu meelest see mõte hiilgav: "Ja sealsamas, lastega emadelt ei eeldata kunagi valiku pikalt põhjendamist." Mul on tuttav, kes ootab hetkel seitsmendat last ja teda vaadates tunnen ma ennast justkui... keegi kellel on VAID üks laps. Kuid ma ei ole iial küsinud: "Kuule, miks sa seitsmendat last ootad?" Ju on tal omad põhjused.

      Delete
  6. Saades sel aastal 30, olen seda küsimust ikka päris palju kuulnud. Ja juba päris varakult hakkas see lapse saamise jutt pihta, sest tol ajal kui mina olin 17 ja käisin kutsekoolis, oli maru "popp", et 17a olid koolis kõhuga või kärutasid ringi. Aeg oli kuidagi selline. Mina isegi ei tahtnud sellele mõelda.
    Hiljem naljatati sünnipäevadel, et ma juba hiljaks jäänud mitu aastat, et 17a oli beebi saamis laine ju.
    20ndate alguses muutus teema juba muidgi tõsisemaks. Et kuidas ikka juba pole veel ja aeg oleks mõelda. "Mina sain juba 18, 20, 23 jne. aastaselt esimese lapse" oli põhiline lause. Noh, palju õnne, eks! Vastasin ikka, et lapsed tulevad siis, kui tulevad, mitte siis kui pidevalt küsitakse või et vanaema sai 18 ja ma pean ka nüüd justkui traditsiooni jätkama.
    Vahel mõtlesin, et mida ma ütlema peaks, et rahule jäetakse vastusega või et enam ei küsitaks. Et kohe lähen tegema? Varsti vupsab välja?
    Nüüd enam ei küsita, sest teatakse minu tervislikest probleemidest ning ilmselgelt tekitaks see üleliigset pinget.
    Muidugi mõned sõbrannad ja tuttavad veel küsivad. Neile vastan, et te ei tea ühegi inimese elus toimuvat ning ükskord te küsite selle küsimuse kelleltki, kes elab seda väga üle ning tagajärjeks on pisarad. See et mina nende ees nutma ei hakka ja manan näole võltsnaeratuse ja viskan nalja, ei tähenda, et mul poleks valus küsimusele vastata või et ma pärast kodus ei nuta.
    Kunagi ei tea, mis kellegi elus toimub. See on niivõrd personaalne küsimus, et selle pideva küsimise asemele võiks natukene laiemalt mõelda. Ning olgem ausad, küsimisest need lapsed ka kiiremini ei tule. :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma arvan, et enam õigemini ei saa öelda: "Ning olgem ausad, küsimisest need lapsed ka kiiremini ei tule :)" Vahel on aga avameelsus kõige parem relv. Ma mäletan, kui olin oma abikaasaga tema sõbral külas ja ta küsis, kui vana meie laps on? Rääkisime pisut oma lapsest ja tema kostis seepeale täiesti tavalise häälega: "Meie kaotasime enda oma. Rohkem enam ei proovi." See mees on välismaalane ja tema avameelsus lõi mind hingetuks. See, kuidas ta ütles nii traagilise asja nii tavalisel toonil, toob mulle siiani pisarad silma.

      Delete
  7. To these biological clock is ticking to 22 years, this is me just laughed. I never thought to be a mother so early. This is so lame, and even more disastrous when a girl of 18, 19 years old the baby. So a child born child and how it lives. Even if there are two or three such young women to their thirties simply grows old because of the heavy commitments, because a child is not an easy job. I am his son born with 29 years, the perfect time for raising a child. In those years to fully grow up, you become responsible for the upbringing and care about something so important, about the child. I love kids and that accident I could not bear a child I would have adopted.

    ReplyDelete
  8. Mu õel on 7 last, mis tähendab minu jaoks seda, et ma olen nii öelda "söögi alla ja söögi peale" saanud/ näinud elu lastega. Hetkel ei meenu, kas mult on otse küsitud sellist küsimust, aga selliseid jutte, kus vanemad vihjavad kuidagi, on kuuldud küll ning kohati see hakkab mind häirima juba :) Ja tean, et isegi vägagi oodatakse sellist uudist. Ega needki inimesed, kellel üks laps, jää kommentaaridest ilma, siis tuleb ju küsimus, et millal teine? Nagu nõiaring :) Hetkel on olukord nii, et minu õnneks/kahjuks, tegelen oma "4a lapsega" (vastan ka umbes nii sellistele küsimustele), mis siis läheb üle nominaalaja, ehk siis PhD elu rõõmud ja kivid. Sest näen kõrvalt, et see PhD ja väike laps kokku eriti ei käi. Minu arvamuse poolest, kuigi on ka ju erandeid. Ja olen näinud inimesi, kes proovivad ja proovivad, et tuleks väike ime, mõnel õnnestub ja mõnel mitte. Teatud seltskonnas ma üritan vältida raseduse/laste teemasid, pole mõnele kuulajale ehk hea. Loomulikult, lapsed on elu lilled (nagu öeldakse), kuid naiste esmane eesmärk on olla NAINE, siis alles abikaasa, lapsevanem jne. Mulle meeldib selline mõtteviis või isegi vastus küsijale a la" Kui naine sa oled?". Suve alguses tuleb klassikokkutulek ja eeldan, et seal hakkabki taoline pärimine pihta "Lapsega? Abielus? Kassiga?", seal tuleks kasutada ühte või mitut varianti neist seitsmest vastusest vastavalt küsijale ;)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma olen alati juhindunud mõttest, et esmalt pean ma iseendaga hästi läbi saama. Kui ma saan endaga hästi läbi, siis saan ma teistega hästi läbi. Kui olen endaga heades suhetes, siis laieneb see ka mu perekonnale ja sõpradele. Ja tõesti, ülikool on alati hea vabandus, miks kodus veel elu õied ringi ei jookse :) Edu Sulle klassikokkutulekul!

      Delete
  9. Ainuke kord, kui mäletan, et keegi oleks lapsesaamise kohta küsinud, oli günekoloogi juures. Talle ma vastasin, et kellega seda last ikka teha? Siis tuli jutt, et "naisel peab laps ikka olema, mees ei pea." Kindlasti on veel küsitud, aga mind pole see kunagi häirinud - põhiliselt sellepärast, et teadsin,et ma üksinda last kasvatama ei hakka, aga ühtegi meest, keda enda kõrvale oleksin tahtnud, ei olnud. Olen ka otse öelnud, et ma ei taha last saada, siis on kommenteeritud, et "küll sa vanast peast kahetsed". Pool elu elanud, siiamaani pole kahetsenud. Teiste käest ei küsi, sest see pole minu asi.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma mäletan hirmnaljakat korda, kui olin günekoloogitoolis ja ta küsis samuti, et millal teist last planeerin. Sel hetkel helistas mu tütar, kes sõitis esimest korda trammiga linna ja ma ütlesin, et ma lihtsalt pean kohe rääkima. See on vist minu kõige naljakam kord günekoloogitoolis, sest tema tegi läbivaatust ja mina rääkisin telefoniga. Pärast seda oli tal küsimus ununenud. Kuna ma vabandasin, et pidin telefoniga rääkima, vastas ta, et seda pole esimene kord :D

      Delete
  10. Suguvõsa kokkutulekud olid alati minu õudusunenägu. Kõik tõid kohale oma tited ja neid oli alati kaks või kolm. Pärast sauna ja õlusid hakkasid lõkke taga jutud, et kes plaanib lapsi juurde saada või kellel neid veel pole. Olin nendest nämmutamisest juba nii väsinud, et tõusin kord püsti ja läksin kööki külaliste nõusid pesema. Ma ei nutnud, kuid mõtlesin, et mis kuradi päralt ma sinna Saaremaale suguvõsaga kohtuma läksin. Hõõrusin vihaselt potti ja ei pand tähele, et mu isa oli kööki tulnud. Ta ütles: "Miks te Jaanusega ei mõtle adopteerimisele?" Ma olin kui puuga pähe saanud ja ei öelnud mitte midagi. Kaks aastat hiljem adopteerisime me väikese tüdruku, see oli pikk protsess, kuid meil läks õnneks. Pool aastat pärast adopteerimist jäin ma rasedaks ja nüüd on mul kokku kaks last. Kui ütlesin vanematele, et ootame perelisa, ütles isa: "Ma teadsin seda!" Ta ütles, et kui laps juba peres kasvamas, läheb naise kehas pinge maha ja sünnib ka oma laps. Ma ei olnud seda kunagi kuulnud ja küsisin: "Kus sa tead?" Ta vastas, et mu tädi on adopteeritud ja alles siis sündis tema. Ma ei teadnud seda, sest sellest ei räägitud kunagi. Vahel soovin, et sellest oleks varem räägitud. Kuid selline on juba meie perekond. Saladusi täis. Loodan, et leidub ka teisi naisi, kellel on jõudu leida endas võimalus laps adopteerida. Kes teab, sellele võib järgneda isiklik ime.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Väga sentimentaalne ja eriline lugu. Ma olen ka varem kuulnud, et pärast adopteerimist kaob pinge ja sünnivad ka oma lapsed. Sinu lugu on aga täiesti eriline, just Su tädi tõttu :) Ükski perekond pole selline nagu ta paistab välja - kõigil on omad saladused. Kas suured või väikesed.

      Delete
  11. Käisin aasta tagasi töövestlusel ja minult küsiti otse: "Miks teile lapsi pole?" Vastasin, et eelistan karjääri lastele. "Aga mis saab, kui te juhuslikult rasedaks jääte?" küsis potensiaalne tööandja. Vastasin, et pole plaanis ja tänapäeval ei eksisteeri sellist asja nagu juhuslik rasedus. Need olid ebameeldivad küsimused, kuid olin nendeks valmistunud ja nendel ei õnnestunud mind rivist välja lüüa. Mulle öeldi veel, et ma olen ikkagi selles eas, kus naised soovivad lapsi saada. Ütlesin, et kui mul on praegu valida, kas töökoht Londonis-Pariisis või kisendav laps, siis eelistan äriklassis reisimist ja suurlinnu. Selle peale mu tööandja muigas. Sain töökoha, kus olen tänaseni. Lapsi mul ei ole, kuid õelapsed on mulle ka laste eest. Naised peavad töövestlusel olema valmis nendeks küsimusteks ja minule tundus, et mind üritati alguses rööpast välja ajada.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma olen töövestlustest fenomenaalseid lugusid kuulnud. Naised, kellel lapsi pole, peavad kõvasti andma aru, miks pole ja kas hakkavad kohe sündima. Mu sõbranna lõi verbaalselt ühel sellisel potensiaalsel tööandjal hambad sisse, kuid päeva lõpuks sai töö. Hiljem tuli ka välja, et laste teemal teda lihtsalt provotseeriti.

      Delete
  12. Mnjaa, see on uskumatu, et ma lähenen tasapisi 30-le ja ikka ei tunne, et peaksin saama lapsi. Ilmselt olen ka ise veel laps ja mõtlen samamoodi nagu esimene punkt Sinu soovitustest. Mõned lihtsalt saavad hiljem küpsemaks kui teised. Niikaua, kui ma ei ole veel abiellunud, on mu elus olnud enne lapsi alati karjäär. Igaks asjaks on alati oma õige aeg ja hetk ;)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mul on endal Rene ja ma tunnen, et ma pole kuskilt otsast suureks kasvanud. Kohe huviga mõtlen, millal see küll minuga juhtub?

      Delete
    2. Ma arvan, et "täiskasvanuks" saamine on ületähtsustatud ja oluline on säilitada enda sees lapsemeelsus kogu elu. Ilmselt sellise sarnase mõtlemise pärast mulle meeldibki ikka ja jälle Stellariumit lugeda, sest see tuletab meelde, et on veel inimesi, kes "suureks saamise" pärast pabistada ei jaksa ja lihtsalt naudivad oma elu : )

      Delete
    3. Mulle ütles kord hea tuttav, et ta küll sooviks, kuid ei julgeks iial tõukerattaga sõita, sest võibolla ei võetaks teda tõsiselt. Kurb, kui palju asju, mida me tegelikult tahame teha, jäävad tegemata lihtsalt seepärast, et me muretseme mida teised meist arvavad.

      Delete
  13. Mind on alati üllatanud ja ärritanud inimesed, kes nii isiklikke küsimusi esitavad. Jätkuvalt.
    Peale abiellumist oli osa suguvõsast kohe väga teadjad, et rattad jooksid ette (pruut oli tites :) ja kui möödus aastake ja teine ja ei ratastest ega titadest polnud õhkagi, hakkas peale, et kas on miskisugune probleem? Heldus küll, olime mõlemad 20-21 aastased (tol ajal täiesti tavaline vanus abiellumiseks) ja soovisime esialgu oma kodu luua ja kahekesi koos natuke suuremaks kasvada.

    Ja nüüd, kui mu tütar on täiskasvanud, olen sujuvalt jõudnud endalegi üllatuseks järgmisele levelile : olen hakanud tüdinema ja väsima küsimustest millal ma ometi ükskord vanaemaks saan?

    ReplyDelete
    Replies
    1. See on nagu moega, kõik tuleb ringiga tagasi. Esmalt päritakse sinu käest, miks lapsi pole ja seejärel juba miks lapselapsi pole. Sinu uus level on kahtlemata meeleolukas tõik. Mäletan, et kui sain ise emaks, siis üks mu ema kauge sõbranna küsis: "Noh, millal sinu tütar kord lapse saab?" Ja mu ema vastas kuivalt: "Tal on juba 2aastane tütar." Teema sai läbi ja silmakirjalikku õnnitlust ei järgnenud :)

      Delete
  14. see küsimus on minu tüütute küsimuste listis kohal number 2. kuna mul juba on laps, siis seda mu käest enam ei küsita kuid kui saan kokku tuttava/sõbrannaga, kellega pole saanud näost-näkku suhelda umbes kuu või kaks, siis peaaegu alati küsitakse minult hoopis, kas mu ellu on nüüd lõpuks saabunud mees.
    ma olen olnud üksi viimased 4 (võib-olla ka 5) aastat ja ma tunnen ennast superhästi. mul ei ole millestki puudu ja mulle meeldib see elu(viis), mida ma elan - ma toimetan ja otsustan ISE, milline minu elu on.
    ma olen täiesti tüdinenud sellest, et kui ma vastan, et ma olen õnnelik just nii nagu ma olen, hakatakse kohe targutama, et no kui sa leiad SELLE ÕIGE, küll sa siis teist juttu ajama hakkad...
    mul aga tekib alati küsimus - kas selleks, et naine ennast täisväärtusliku ja õnnelikuna tunneks, PEAB tal olema mees (või lapsed)? kes ütles, et PEAB? kes KÄSKIS?
    kui ma selle küsimuse peale ise esitan küsimuse - palun nimeta, millise lisandväärtuse minu tänasele elule lisab MEES, jäävad kõik küsijad hätta!
    ma ei ütle, et õnnelik abielu/kooselu naise eksistentsi paremaks ja õnnelikuks ei tee kuid ma saan enda näitel öelda, et õnnelik saab olla ka ilma mehe (või lasteta)!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mina olen olnud ühel sünnipäeval, kus kogu suguvõsa kokku tuli ja äkki võeti üks 20ndates tüdruk ette: "Nii et sinul siis meest veel pole!?" teatas liköörist hoogu saanud proua. Teised, kes olid samuti Bailysega liialdanud, hakkasid rääkima, et igal naisel peab mees olema ja isegi kui lahku minnake pole lugu. Tähtis on enne abielluda ja siis kui peakski lahutus tulema, on vähemalt naine olnud elus korra abielus. See vaene tüdruk ütles kogemata, et tal on kaks kassi ja seepeale ütles esikaagutaja, et seepärast tal meest polegi, et tal on kassid. Selliseid lugusid pealt kuulates mõtlen alati, et kus kohas need inimesed olid, kui Jumal taktitunnet jagas? Ilmselt juba kellegi kallal võtmas...

      Delete

Blogger Template Created by pipdig