Friday, May 20, 2016

Girl Friday: The Body in the Library


I didn't have many friends as a child. My best friend Helene moved away from the neighbourhood, and it was hard for me to find new friends, especially with a longing in the heart. I still remember how I was standing in the middle of the garden and thought, why oh why did my friend move. My father had just taught me to read and when I was complaining to my grandmother that I will never find another friend as good, she said I should read books - they are the best friend and what's the most important, you'll never be disappointed by them.

Not long after, my little hand reached for the first crime novel. It was Agatha Christie's The Body in the Library. Since that day, my friendship with crime novels started. My best friends were Hercule Poirot and Miss Marple. In 2004, the new Miss Maple, who was played by Geraldine McEwan, came on TV and the opening episode was The Body in the Library. 12 years later, I'm still enchanted by that screenplay, and every now and then I would play that film on the background in the evening. Sometimes, when I can't go to sleep, it's lovely to doze off with your favourite film. One night, in between sleep and awake, I got the idea to do a photo series of the most famous scene from my childhood's favourite book.

I thought for a long time where I could find the perfect library where a dead body could be ideally photographed. Soon enough I realised we would get the ideal shots from Kau Manor, and that was the main reason why we went to shoot there in the spring. Those who don't know - first the dead girl in the library is thought to be a girl named Ruby. I couldn't take many poses when doing this shoot, so Meisi had to capture Ruby played by me from various angles. Although Ruby was strangled, we decided that nobody could be bothered with strangling nowadays, so I proposed to Meisi that our Ruby could have been sent to eternal sleep with sleeping pills. This series is also an opening to the following photo series where I pose as characters inspired by films and books. It was definitely interesting to play a dead body for a change. I didn't have to do anything else but stay in the same position. Have a safe weekend, everyone!


Mul polnud lapsepõlves kuigi palju sõpru. Minu parim sõbranna Helene kolis naabrusest ära ja mul oli raske uusi sõpru leida. Eriti kui südames pitsitas igatsus. Mäletan siiani, kui seisin keset aeda ja mõtlesin, miks küll mu sõbranna ära kolis? Isa oli mind äsja lugema õpetanud ja kui ma oma vanaemale kurtsin, et ma ei leia enam kunagi endale nii head sõbrannat, vastas ta, et loe raamatuid, need on parimad sõbrad ja mis põhiline - nendes ei pettu me kunagi.

Õige pea haaras minu väike käsi esimese kriminulli järgi. Tegemist oli Agatha Christie raamatuga "Laip raamatukogutoas". Sellest päevast sai alguse minu sügav kiindumus kriminaalromaanidesse. Minu parimateks sõpradeks said Hercule Poirot, Miss Marple ja nutikad mõrvarid, keda oli raske tabada. Aastal 2004 tuli teleekraanile uus Miss Marple, keda kehastas Geraldine McEwan ja avaosaks "Laip raamatukogutoas". 12 aastat hiljem olen ma ikka veel sellest ekraniseeringust lummatud ja aegajalt panen just selle filmi endale õhtul taustaks. Vahel, kui und ei tule, on nii mõnus lemmikfilmi saatel uinuda. Ühel ööl, une ja ärkveloleku piiril, tärkas mulle pähe mõte teha oma lapsepõlve lemmikraamatu kuulsaimast stseenist, kus teenija leiab laiba, pildiseeria. Mõtlesin pikalt, kus oleks piisavalt ideaalne raamatukogu, kus võiksime laipa pildistada. Õige pea tärkas mulle pähe, et täiuslikud kaadrid saame Kõue mõisas ja just see oli peamine põhjus, miks me kevadel seal pildistamas käisime. 

Need, kes teavad, siis esialgu tuvastatakse raamatukogutoas laip tüdrukuna, kes kannab nime Ruby. Seda fotoseeriat tehes ei saanud ma ise kuigi palju poose võtta, seega pidi Meisi minu poolt kehastatud Ruby mitme nurga alt üles pildistama. Kuigi Ruby kägistati, otsustasime meie, et tänapäeval enam keegi kägistamisega ei viitsiks tegeleda, seega pakkusin Meisile välja, et meie Ruby võidi pigem unerohuga igavesele unele saata. See pildiseeria on avalöök ka edaspidistele seeriatele, kus poseerin filmidest või raamatutest inspiratsiooni saanud tegelaskujudena. Ja kahtlemata oli vahelduseks väga vahva laipa kehastada. Ma ei pidanud tegema muud, kui samas poosis lamama. Turvalist nädalavahetust kõigile! 


PHOTOS: Meisi Volt
SHARE:

Thursday, May 19, 2016

Once Upon a Time Lived a City Kitty


The moment it gets warm, the sun starts stroking your cheeks and grass gets green, I walk around with ice cream in hand. As a child, ice cream was my obsession. It was something that officially announced the start of the summer. It didn't matter that it was still spring. Ice cream is very universal - it heals the sweet tooth, soothes worries, eases longing, makes your brains work, and of course - inspires.

My makeup here is inspired by the new Double Caramel ice cream by Magnum. Magnum has interesting flavours and the moment you bite into them, a lovely layer of good stuff welcomes you. The word 'double' was what we had in mind when we were figuring out with makeup artist Meelis Krik, what could work with Magnum's new flavours campaign Release the Beast. So I threw a glance within and thought about whom I see. It's clear I'm not a bear. A giraffe? Hmm.. No. Turtle? Rather not. Kangaroo? That one also a no. Maybe a tiger? Too stripey. But to talk about predators, then why not a cat.

So we found a polite little city kitty who likes to purr on the grass in a city park through this cat-eye makeup. Besides, I have a lot in common with cats. Heart like a predator, can climb a tree, but don't know how to come down and if I fall, then always on my feet. I can do a friendly purr, but if necessary I'll hiss and get help from these green claws. And when I choose an ice cream, I always pick the sweetest one with double chocolate, double caramel, or with double peanut cream. And as you can see, Magnum can bring animals together - one city kitty didn't have a problem making friends with a West Highland white terrier in the park. If you could be an animal for a day, who would you be?



Kohe, kui läheb soojaks, päike hakkab põske paitama ja muru muutub roheliseks, kõnnin ringi, jäätis käes. Lapsena oli jäätis minu kinnisidee. See oli midagi, mis kuulutas suve ametlikult alanuks. Mis siis, et alles oli kevad käes. Jäätis on väga universaalne - ta kustutab magausaisu, mõjub murele, leevendab igatsust, paneb mõtte tööle ja muidugi inspireerib. 

Minu seekordne meik on inspireeritud Magnumi uuest Double Caramel jäätisest. Magnumil on väljas põnevad maitsed ja kohe kui neid hammustada, vaatab vastu mõnus vooderdis maiustust. Just sõna Double oli see, mida pidasime silmas, kui nuputasime koos meigikunstnik Meelis Krikiga välja jumestuse, mis sobiks Magnumi uute maitsete kampaaniaga Release the Beast. Seega heitsin pilgu endasse ja mõtisklesin, keda ma seal näen? Selge see, et karu ma pole. Kaelkirjak? Hmm... Ei. Kilpkonn. Ee... Vist siiski mitte. Känguru? Seda ka mitte. Äkki tiiger? Liiga triibuline. Kuid kui jutt juba kiskjate peale läks, siis miks mitte hoopis kass? 

Seega otsisime läbi selle kassisilma meigi minus üles ühe viisaka ja viksi kiisu, kellele meeldib linnapargis rohelisel murul nurruda. Peale selle on mul kassidega palju ühist. Süda justkui kiskjal, puu otsa oskan ronida, kuid alla tulla ei mõista ja kui kukun, siis alati käppadele. Ma võin sõbralikult nurruda, kuid vajadusel tuleb nii sisin kui ka need leebed rohelised küüned appi võtta. Ja kui jäätist valin, siis ikka seda kõige magusamat, topelt šokolaadiga, topelt karamelliga või hoopis topelt pähklikreemiga. Ja nagu näha, võib Magnum ka loomi ühendada - ühel linnakiisul polnud pargil pikutades mitte mingi probleem saada sõbraks West Highland valge terjeriga. Kui sina saaksid ühe päeva olla loom, siis kelle kasuks otsustaksid?



PHOTOS: Meisi Volt Make-up: Meelis Krik

SHARE:

Monday, May 16, 2016

No dessert for me or How to ruin a dinner?



Some time ago I was invited to a spontaneous garden party that promised to be a lovely gathering, but turned out to be a spectacle that you didn't really want to see. There were more guests than usually, and we were all sitting at one big table on a warm evening. The conversation was going, wine was flowing for those who wanted, and the hosts had put effort into the dishes. It seemed that the night could only get better, until one guest brought up the topic of politics.

Going into the topic of politics is always dangerous in my opinion, especially when you don't know where the other guests stand. What happened was that one gentleman's (if he could be called a gentleman) statement didn't please another gentleman who didn't share his political views. A mild argument started, and soon it turned into a storm. All other guests were exchanging glances and smiling accommodatingly. But those two men were of so completely different opinions that the argument pulled up the sails and headed for the stormy waters. So sat the rest of us, some tried to chip in half jokingly, some guest found solace from their smartphones, and a friend sent me a message to Instadirect that "If you're planning on going someplace else soon, we'd hop on your car."

Talk about politics! We went for the three minute rule. If nothing changes in three minutes and nobody puts out the fire, I'll go. Three minutes passed,I stood up and thanked for the gathering. When I was asked if I wasn't going to stay for the cake, I replied that I really didn't have room for dessert. Three more people left the dinner with us. Well, it wasn't much of a dinner any more. On my way out, I heard that we have mostly sheep in our parliament I was tired and somehow resentful on the way back in the car - a whole beautiful evening was wasted because of two people without manners. It's a written rule that when you're visiting someone, there's no point in bringing up politics and if it happens, you should sense when it's a good time to end the topic. I didn't understand if the beautifully set table and foods made with love didn't fill those gentlemen? It seemed that I was with people who feed on anger and conflict. Anyway, it made me think that each host should have, in addition to a well set table, some smart sentences at hand so that conflicts like that would disappear before they begin. And the most important - I started wondering about what I would do if I'd been in the same situation as a host? Who has similar experiences and how have you solved the situation?


Mõni aeg tagasi olin kutsutud spontaanselt korraldatud aiapeole, mis tõotas tulla igati vahva koosviibimine kuid mis lõppes paljude jaoks katastroofiga. Sel korral oli tavapärasest rahvast rohkem ja soojal õhtul istusime kõik mõnusasti suure laua taga. Jutt jooksis, soovijatele kallati veini juurde ja pererahvas oli roogadega vaeva näinud. Tundus, et õhtu saab minna vaid paremaks, kuniks üks külaline võttis teemaks poliitika.

Poliitika käsitlemine on minu arvates alati ohtlik teeots, sa ei tea, kuhu see rada viib, eriti kui sa pole kursis teiste külaliste vaadete ja seisukohtadega. Mis juhtus oli see, et ühe külalise sõnavõtt ei meeldinud sugugi teisele külalisele, kes ei jaganud tema poliitilisi vaateid. Algas leebe vaidlus, mis tõusis õige pea tormiks. Kõik teised külalised vahetasid omavahel pilke ja naeratasid leplikult. Paraku olid need kaks meest teineteisega nii erineval seisukohal, et vaidlus tõmbas purjed üles ja seilas suure tuulega tülimerele. Nii me siis kõik ülejäänud seal istusime, osad üritasid midagi naljaga pooleks vahele öelda, paar külalist leidsid end kohemaid nutitelefoni lohutavast haardest ja sõbranna saatis mulle Instadirecti küsimuse: "Kui teie plaanite lähiajal edasi minna, tuleksime teie autoga."

Võtsin mängu oma kolme minuti reegli. See tähendab seda, et kui kolme minuti jooksul mitte midagi ei muutu ja keegi sellele tulele vett peale ei tõmba, lahkun. Kolm minutit sai läbi, tõusin püsti ja tänasin koosviibimise eest. Küsimus, kas me tordile ei jää, sai vastuse: desserdi jaoks mul enam tõesti ruumi pole! Koos meiega lahkus õhtusöögilt veel kolm inimest. Või noh, mis õhtusöök see enam oli. Meie lahkudes kuulsin, kuidas meil on valdavalt riigikogus lambad. Ma olin koju sõites väsinud ja kuidagi nördinud - terve ilus õhtu läks kahe ebaviisaka inimese tõttu raisku. Kirjutamata seadus on see, et külas olles pole mõtet poliitikat teemaks võtta ja kui see jutuks tuleb, võiks ära aimata, millal teema kiirelt lõpetada. Ma ei saanudki aru, kas see ilusti kaetud laud ja armastusega tehtud road ei täitnud härraste kõhtu? Tundus, et ma olin sattunud seltskonda inimestega, kes toituvad vihast ja vastasseisust. Mind viis see igatahes mõttele, et igal võõrustajal peaks lisaks hästi kaetud lauale olema varuks mõned targad laused, et sellised vastasseisud teravaks ei läheks. Ja mis põhiline - jäin mõttesse, mida ma ise teeksin, kui võõrustajana sellisesse rolli sattuksin? Kellel on samalaadseid kogemusi ja kuidas olete olukorra lahendanud?

PS. Valisin seda lugu kaunistama kaks lemmikkaadrit legendaarsest esileedist Jacqueline Kennedyst, kes oli kuulus õhtusöökide ja vastuvõttude korraldamise poolest. Tema valdas vestluskunsti peensusteni.
SHARE:
Blogger Template Created by pipdig