Friday, January 24, 2014

Greed. It's all about greed!

Lubasin sulle kirjutada oma second-hand leidudest ja kuna lubadused on täitmiseks, siis tutvustan sulle oma punast snegurotška mantlit. Leidsin selle sekkarist ühel jahedal sügisilmal ja kuna ma olen aasta läbi külmavares, tõmbasin mantli poest väljudes kohe selga.

Kaupluse ees tuli autost välja üks ülimalt sümpaatne daam ja küsis, kas ma tõesti leidsin selle äsja poest. Vastasin, et leidsin küll ... Viskasin sõbralikult nalja, et kui mantlist ära tüdinen, annan sellest talle esimesena teada. Täiesti märkamatult on minu garderoob tulvil punaseid riideid ja aksessuaare, kuid ometi ei ole ma seda mantlit mitte kunagi pärast ostmist kandnud. 


Esmapilgul võlusid mind mantli karvased ääred, muster ja suur kapuuts, kuid siis jäi ta kappi seisma. Ma armastan väga riideid, kuid aeg on näidanud, et ükskõik kui palju erinevaid rõivaid mul ka pole, kujunevad välja omad lemmikud ja kõik teised asjad ... seisavad lihtsalt garderoobis. 


Olen viimasel ajal käinud küll vahvates second-hand poodides uudistamas, kuid pole märkimisväärseid oste teinud. Ma lihtsalt leian, et see on aus teiste suhtes, kes võibolla vajavad just seda, mille mina puhtast ahnusest ära ostan ja siis kappi jätan. 

 
SHARE:

Wednesday, January 22, 2014

I`m Not Really A Waitress

Olen viimastel päevade nautinud südamest külma talveilma, käinud jalutamas ja tundnud terve perega kelgutamisest rõõmu. Üks kõige olulisemaid asju, mida ma oma lühikese elukese jooksul õige kiirelt selgeks sain, on see, et vahel tuleb lihtsalt vedeleda ja niisama olla. See on üks viisidest, kuidas mina end laen, kuid mille ikka ja jälle ära unustan.

Nimelt kipun end alati süüdi tundma, kui olen mõnel laisal laupäeval mitu tundi niisama passinud, kauem voodis vedelenud või tütrega multikaid vahtinud. Ikka on sügaval südames tunne, et nii palju on vaja ära teha - kindlasti ootab mind kuskil üks tolmurull, triikimata särk või sorteerimata riidekuhi ... Nendest mõtetest hoolimata üritan endale meelde tuletada, et vahel tuleb olla niisama. 

Läinud nädalavahetusel meelitasin Stellariumi fotograaf Meisi endale külla, jõime koos ingveriteed ja sõime võiküpsiseid. Rääkisime tühjast tähjast, olulisest ja niisama olelemisest. Meisile meeldis, kuidas ma liiga kirglikult talle OPI legendaarset küünelakki "I`m Not Really A Waitress" reklaamisin ja ta viskas nalja, et minu kiidulaulust saaks omaette lõbusa video. Noh. Videot ei saanud. Pildiseeria tegime ära.




Muide, üks ilusamaid kampsikuid, mille sel hooajal endale leidsin, on pärit Lindexist. Mulle meeldib see lõige, vahvad triibud ja i-le panevad täpi kuldsed nööbid. 

FOTOD: Meisi Volt

Nüüd on sinu kord. Räägi mulle mida sa teed, kui kõigi kohustuste kiuste endale vaba aega näppad?

SHARE:

Sunday, January 19, 2014

Saa tuttavaks! Minu karvane kaneelirull!

Jalutasin ühel varahommikul Tallinna Keskturult läbi ja mis mulle vastu vaatas? See imeline naaritsamüts. Hämmastav, kui paljud pildid, mida olen lapsepõlves näinud, on mind saatnud ja inspireerinud hilisemates valikutes. Kord hakkas mulle silma lummav kaader Audrey Hepburnist, kes kandis täiuslikke naaritsamütsi ning see foto meenus mulle kohe, kui turul seda mütsi nägin.

Müüja küsis naaritsamütsi eest viis eurot, mina omakorda, et kas nelja eest ei saa. Proua seepeale: "Nalja teete?" Mina vastu, et ei tee, turul ju kaubeldakse. Müüja ühmas, et viis eurot ja ei sentigi vähem. Noh. Ma vähemalt proovisin. Kui ma sellega hiljem uhkelt koju purjetasin, hüüdis tütar, et mul on peas kaanelirull ... Nagu sa kindlasti tead, on mul kombeks oma asjadele nimed panna. Selle vahva keeruga naaritsamütsi ristisin kohemaid Kaneelirulliks.



Loomakaitsejate pahameeleks olen mina just see, kes armastab karusnahka. Arvatavasti on minu karusnaha lembuses "süüdi" minu ema, kes on end elu aeg mähkinud maani kasukatesse. Mäletan oma lapsepõlves üht detsembrikuud, kui isa oli välismaalt tellinud emale kasuka, kuid see ei jõudnud jõuludeks kohale. Isa tegi siis emale jõululaupäeval lohutuskingituse ja ema ootas siis iga päev, millal pakk kohale jõuab. Jaanuaris jõudiski pärale kauaoodatud kasukas, millega ema polnud rahul, sest see oli liiga raske ja isa saatis selle pakiga tagasi ... Mul on ähmaselt meeles, et seejärel telliti uus, mis saabus kohale aprillis ja kasukas jäi kappi uut talve ootama.

 Seoses kasukatega on mul ka üks lõbus mälestus. Aastaid tagasi, kui käisin sageli Londonis, viis mu sõbranna mind ühe maaletooja juurde. Sõitsime lõputu tee metrooga kuhugi pärapõrgusse, kuid kohale jõudes avanes paradiis ja ostsin endale musta kasuka. Varem olin kandnud suvalist jopet ja erinevatesse Londoni poekestesse sisenenedes ei teinud müüjad minust suurt välja. Kui ma hiljem kasukas seljas putiikides riideid uudistasin, leidsin enda ümber sagimas vähemalt kaks abivalmis müüjat. Ma ei mõistnud, millest selline tähelepanu. Lõpuks sain aru, et kõiges oli süüdi just see uus kasukas, mille mina olin maaletoojalt naeruväärse summa eest soetanud. Oma hilisemas elus olen kasukaid leidnud second-hand poodidest, neid kohendanud ja rõõmuga kandnud. Kui kasukat hästi hoida ja hooldada, on ta peaaegu eluaegne investeering.


Lisan siia selle minu jaoks kuulsa kaadri Audrey Hepburni naaritsamütsist. Kuigi see pole talvel eriti praktiline, otsin endale jätkuvalt taaskasutusest just selleise lõikega mütsi. Milline on sinu suhe karusnahkadesse? Kas taaskasutusest ostetud karusnahk on patt? Mida arvad sina?
SHARE:
Blogger Template Created by pipdig